Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa - nõnda nagu on kirjutatud: "Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!" - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.

Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: "Nõnda peab olema sinu sugu." Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda. Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.

Aga et see arvestati Aabrahamile õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse, kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.

Roomlastele 4:16-25

Kui ma peaksin oma tänase jutluse pealkirjastama, selle ühte lausesse või juhtmotiivi kokku võtma, siis võiks see olla „võimatu võimalikkus“. Jumal on see, kes teeb võimatu võimalikuks, teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid, öeldakse tänases epistlitekstis. Usk kristlikus mõttes on, jah, usk Jumalasse ja usaldus Tema vastu, aga see on ühtaegu usk võimatu võimalikkusesse, usk sellesse, et Jumal on üle meie argimõistuse, inimliku kogemuse ja harjumuspärase loogika piiride ning et Tema on vägev täitma seda, mida on tõotanud. Uskmatus, seevastu, ei pruugi iseenesest tähendada Jumala eitamist või Temas kahtlemist, vaid uskmatuse üks vorme võib olla ka eeldus „usun seda, mis minu arvates on võimalik“ ehk siis püüd mahutada Jumal võimalikkuse, inimliku loogika, loodusseaduste või ühiskonnas valitsevate kirjutatud või kirjutamata reeglite ja tõekspidamiste valdkonda, teha temast võimalikkuse piires toimiv, ettearvatav, kodustatud Jumal.

Tänased piiblilugemised, mis suunavad meie pilgud võimatu võimalikkusele, toovad meie silme ette eeskuju ja võrdpildina Aabrahami, Iisraeli rahva patriarhi ja esiisa. Esmalt, see et me temast üldse räägime, et tal on taoline auväärne ja keskne koht juutlikus ja kristlikus pärimuses, on omamoodi väljakutse meie argimõtlemisele.

Miks peaksime meenutama ja eeskujuks seadma meest, kes elas kolm ja pool tuhat aastat tagasi? Mis on need omadused, saavutused, anded, mis ajendavad kellegi nime jäädvustamist ajalooürikuis? Väepealikud, kuningad, riigijuhid? Teadlased, leiutajad, innovaatorid? Kunstnikud, heliloojad, kirjanikud? Aabrahami ei liigitu ühtegi neist kategooriatest, me ei tea midagi tema erilistest annetest, tegudest või saavutustest. Teame vaid, et Aabraham kohtus Jumalaga, Jumal kõneles Temaga ja kutsus Teda ning Aabraham järgnes sellele kutsele, usaldades Jumalat – ka nendes oludes ja tingimustes, mis ilmselt ületavad igasugused inimliku kujutlusvõime piirid, näiteks siis, kui tal tuli ohverdada oma poeg Iisak.

Me võime küsida, kas väljaspool Pühakirja ja kristlikku traditsiooni me tunneme kedagi lihtsalt selle pärast, et see inimene on kohtunud Jumalaga, järgnenud Tema kutsele, käinud koos Temaga? Kas Sakala või Delfi kirjutavad kellestki säärasest? Võib-olla teatakse Urmas Viilmad kui suure usulise institutsiooni liidrit, Toomas Pauli kui erudeeritud teoloogi ja kultuuriloolast, aeg-ajalt kirjutab maakonnaleht mõnes kirikuõpetajast – peamiselt siis, kui kirikuhoones on toimunud suuremad remonditööd või see vaimulik on teinud kogukonnas silmapaistvaid tegusid.

Aabrahamist ei tea me muud kui seda, et ta uskus siis, kui lootus näis lootusetu. Ja juba see on omal kombel võimatu võimalikkus, et inimest viimselt määratleb tema usk, tema suhe Jumalasse ja Tema tõotustesse, tema valmidus lasta lahti igasugustest omaenda plaanidest, skeemidest, kavadest, vajadusest kontrollida olukorda ja oma saatust ning sellega kaasnevast turvatundest, mis on meile inimestena nii omane ja vajalik – usaldada Jumalat seal, kus lootus tõepoolest näib lootusetu. Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.

Alles seal, kus inimesel on niisugune usaldus Jumala vastu, hakkavad sündima imed ja võimatu saab võimalikuks: eakas naine jääb lapseootele, tundmatu mees saab paljude rahvaste isaks, kelle järeltulijate arv on nagu taevatähtede arv, halvatule antakse patud andeks ning ta tõuseb jalule ja kõnnib. Kuid veel enamgi, see võimatu võimalikuks saamine hõlmab ja puudutab otseselt ka sind ja mind – meid täna siin Jaani kirikus oktoobrikuu eelviimasel pühapäeval, kes me samuti oleme usu kaudu osa Aabrahami soost ja järeltulijatest ning temale antud tõotustest, sest usk ei ole mitte üksnes isiklik ja individuaalne, vaid ka osaduslik ja kollektiivne. Paulus ütleb: Aga et see arvati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume Temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse, kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.

Mu sõbrad, usust kõneldes peame ikka ja taas meeles pidama, et mis teeb meie usu suureks ja vägevaks, pole mitte meie ise – meie oleme väikesed, nõrgad ja piiratud. Suur ja vägev on Jumal, suured ja vägevad on Tema tõotuses, kes on äratanud surnuist Jeesuse Kristuse! Siin on antud meie usu alus, kese, tuum ja võti – kõigi aegade suurima võimatuse võimalikuks saamine, esiteks see, et püha ja igavene Jumal sai inimeseks ning kannatas ja suri koos meiega ja meie pärast, ning teiseks see, et Jumal äratas Ta üles surnuist. Miks me igal jumalateenistusel, igas armulauas eriliselt meenutame Kristuse surma ja ülestõusmist on see, et selles sündmuses me tunnistame, kogeme ja jagame seda, et võimatu on tõepoolest saanud võimalikuks: surm ja kannatus on ületatud ja seeläbi on maailm, kus me elame, saanud uueks.

Kristuse surma ja ülestõusmise müsteeriumile, Jumala kõikehõlmava ja kõike lunastava ning pühitseva armastuse müsteeriumile oma elu rajades võime ka meie leida oma elus lootuse isegi lootusetutes olukordades.

Naatan Haamer kirjeldab seda nii: „Nii põhineb lootus usul, mis ei ole kätketud füüsilistesse piiridesse, ja selles lootuse kandev väärtus peitubki. Suutlikkus paigutada oma elu laiemasse pilti aitab ka elumuutustega toime tulla. Minu elu on üks osa suuremast tervikust, mille kõiki aspekte mina ei peagi mõistma. Leppides sellega, et näen ja mõistan selle mastaapse süsteemi loogikatest üsna pisut, on elu palju murevabanm. Asjad, mis lähevad minul üle pea, võivad rahulikult jääda lõpuni uurimata. Kui neist midagigi mõistan, on hästi, aga ma saan igal hetkel lasta asjadel olla, ilma et peaksin ärevalt viimset selgust ja tõde otsima. Nii saavutame sisemise turvalisuse, et maailmas on oma tasakaal ja loogika, vaatamata sellele, et elu kipub vahepeal tasakaalust kõrvale kalduma ja peas vasardavad küsimused, et miks? Nii suudame leida rütmi ja toetava struktuuri, mille najal liigume alati edasi, vaatamata elu erinevas suunas kallutavatele raputustele. Kui ma usun, et elu ei ole juhuslike sündmuste jada, siis pole see ka lootusetu.“

Head kaasteelised, ka täna oleme me kutsutud oma usku, lootust ja armastust toitma Pühas Õhtusöömaajas, kus meile kuulutatakse: See on usu saladus. Ja me vastame: Issand, me kuulutame Sinu surma ja tunnistame Sinu ülestõusmist, kuni Sa tuled oma kirkuses. Sest meiegi oleme usu saladuse lapsed, pärijad ja jagajad. Kiidetud olgu Isa, Poeg ja Püha Vaim ikka ja igavesti!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346