Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et Ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et Tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse.

Kus on nüüd kiitlemine? See on välistatud. Millise seaduse läbi? Kas tegude seaduse läbi? Ei, vaid usu seaduse läbi. Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata.

Roomlastele 3:21-28

Üleeile õhtul Haapsalus toimunud kirikumuusikute konverentsi õhtupalvusel küsis Puhja koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa saalitäielt inimestelt: kas siin on keegi, kes suudab end mõelda lahti kristlusest, luterlusest, kirikust, kujutleda oma elu ja isiksust ilma nendeta? Ükski käsi ei tõusnud. Siis ütles õpetaja Tiit, et üht sellist meest, õigemini poissi, ta teab – ning rääkis sellest, kuidas ta noore poisina sisse Haapsalu toomkiriku lukuaugust, mis toona oli tühi, kõle ja mõttetu koht, ning tema jaoks oli see kõnekas pilt omaenda elust ja selles valitsevast tühjusest enne seda, kui ta leidis Jumala ning temast sai kristlane, luterlane ja kirikuõpetaja. Kristuse Kirikus, oma koduses luterlikus kirikus oleme otsekui hinnalise aarde või päranduse otsas, mis meile on kingitud ja milles meidki on kutsutud osalised olema, ütles õpetaja Tiit.

Oma lapsepõlvele mõeldes tunnen selles lukuaugust kirikusse piiluvas poisis paljuski ära iseenda. Olen kord (ühe seni ilmumata raamatu jaoks) oma vaimset kujunemist iseloomustanud nõnda: "Aeg ja olud, kus ma kasvasin – bre˛nevlikud loosungid, Mustamäe paneelelamu üheksas korrus ning Valgemetsa pioneerilaager, kus saatsime president Reaganile kirja, taunides Ameerika imperialistlikku tuumarelvastumist, olid pigem ebaloomulikud ja kohati lausa kafkalikult absurdsed. Tänulik olen õpetajatele, kes püüdsid leida augukesi nõukogude pedagoogika juustukeras, et tilgutada nende kaudu meisse teadmist ja aimdust vaimuvalgusest.

Olin väikese vanainimese tüüpi laps ja seetõttu on mulle alati meeldinud endast vanemate inimeste selts. Oma vanavanematega mul väga lähedast sidet ei tekkinud. Kui mõtlen jutuajamistele, mis mul nendega olid, siis tundub, et midagi väga põnevat ja meeldejäävat oma lapse- ja nooruspõlvest ning vana aja asjadest nad pajatada kas ei osanud või ei tahtnud. Või siis ei märganud mina toona kuulata ja tähele panna. Võib-olla mängis nende puhul rolli ka see, et nad olid linnavanaemad ja –isad.  Korterelamus, Mustamäel või Lasnamäel inimese vaimne ja kogemuslik maailm paratamatult aheneb, hakates piirduma sellega, mida telerist ja raadiost pakutakse. Nii või teisiti ei tajunud ma oma vanavanemate puhul üle põlvkondade ulatuvat elutarkust või tahtmist seda edasi anda.

Hoopis teistsuguse maailma avastasin enda jaoks kirikus. Käisin leeris Tallinna Jaani koguduses, kui olin kohe-kohe saamas 18 ning armusin sealsesse vaimsesse keskkonda silmapilkselt. Lisaks õpetaja Toomas Paulile, kelle eruditsiooni ja teoloogilist haaret imetlen tänini ning kes juhatas mind Uku Masingu tekstide juurde, kelle õpilaste õpilaseks julgen ennast – olemata temaga kordagi elus kohtunud – pidada,  haaras mind toonaste Jaani koguduse töötegijate tuumik, kes – enamuses juba pensionieas inimesed – olid seotud vennastekoguduse liikumisega ning esindasid minu jaoks täiesti teistsugust maailma, vastukultuuri nõukogude ühiskonnas, mille olemasolust mul seni polnud aimugi. Olin harjunud, et sugulaste või isa-ema sõprade seltskonnas söödi-joodi, kiruti vene värki ja räägiti ehk mõni anekdoot Bre˛nevist või eestlasest-sakslasest-venelasest, kuid mingit vaimset alternatiivi üldkehtivaks kuulutatud reaalsusele ei olnud kellelgi.

Seevastu töötegijate sünnipäevad, mida Jaani kirikus peeti, kujutasid endast omamoodi palvekoosolekuid, kus lauldi kümnete salmide kaupa peast vaimulikke laule, mehed (vaimulikud ja koguduse juhatuse liikmed, kellest paljud olid vennastekoguduse vennad) jagasid sõna, st lühikesi Piibli-ainelisi mõtisklusi, mis olid suuremalt jaolt kogemuslikud ja rohkete eluliste näidetega. Seda vaimsust ahmisin endasse sõna otseses mõttes ammuli sui – Jaani kirik kesk Tallinna kesklinna, Võidu väljakut, oli minu jaoks otsekui uks paralleelsesse reaalsusesse, Harry Potteri maagilisse maailma. Ühtäkki olin leidnud endale vaimulikke isasid ja emasid, vanaemasid ja vanaisasid, kelle olemasolust olin seni alateadlikult puudust tundnud ning kes avasid mu ees ukse vaimulikku ellu, mis ahvatles ja innustas. Tundsin, et nii mõnegi kaheksakümnesega on mul põnevam ja kütkestavam vestelda kui paljude omaealistega."

See on minu lugu, minu lukuaugust-piilumine, minu kasvamine sellesse vaimsesse maailma, Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse, Kristuse Ihusse. Ja tõepoolest, ilma selle kirikuta, selle kalli aarde, Jeesuse Kristuse lunastuseta, oleks mu elu täiesti mõttetu, tühi ja sisutu. Seda nii hingeõndsuse mõttes kui ka kõiges selles, mis puudutab minu igapäevast eluringi. Kui üks väike poiss poleks kunagi Nõmme Rahu ja hiljem Tallinna Jaani kiriku ukse lukuaugust sisse piilunud, ei oleks ma kokku saanud oma praeguse abikaasaga, ei oleks mu lapsi ja nende lahtirulluvaid elusaatusi. See kõik on olnud Jumala juhtimine ja see kõik on saanud sündida tänu luterlikule kirikule, minu vaimulikule emale, kelle sünnipäeva me täna pühitseme.

See on minu lugu. Sinul on oma lugu – kuidas oled Sa sellesse kirikusse jõudnud, kuidas Jumal on Sind siia juhtinud. Võib-olla oled Sa sündinud kristlikus peres ja saanud seda vaimsust, seda luterlust kaasa kodunt koos õhtulaulude ja perekondlike kirikuskäikudega, lastekirikute või noorteõhtutega. Paljud meis on pidanud selle raja ise leidma, ise sellest lukuaugust sisse piiluma, et tasapidi lummatud saada sellest lukuaugust hoovavast kirkusest. Mõned meist otsivad seda rada tänagi, piiluvad lukuaugust sisse küsides, kas see maailm, mis siit paistab, on ka nende jaoks, kas see valgus võib valgustada nendegi elu. Küsi, palun, sinagi endalt, kas suudaksid end lahti mõelda Kristusest, kogudusest, luterlusest, kas suudaksid oma olemasolu, oma kujunemist, oma tänast mina kujutleda ilma nendeta?

Kas on üldse mingit tähtsust sellel, millisesse kirikusse kuulutakse – peaasi ju, et ollakse Jumala laps ja kristlane? Jah, üheltpoolt ei olegi vahet, sest ükski konfessioon ega kirik ei saa väita endal olevat monopoli Jumala üle. Ja meie eesmärk on ju elada Temas ja Tema tahtmise kohaselt, järgida Kristust, lasta end juhtida Pühal Vaimul. Aga vaimuliku eluga on samamoodi nagu bioloogilise eluga: elu allikas on küll Jumal, aga meie sünnime siia maailma ja saame elu läbi oma vanemate, kasvame peres oma õdede-vendade keskel. Nii sünnime me Jumala lasteks läbi evangeeliumi vastuvõtmise ja ristimise, teeme oma esimesed sammud usuteel koos teiste kristlastega, toitume Sõnast, sakramentidest, ühisest palvest.

Võime oma usutraditsiooni, antud juhul siis luterlust võrrelda ka usu keelega, öelda et luterlus on meie jaoks justkui usu emakeel. Kahtlemata ei ole üks keel parem ega õigem kui teine ja on hea, kui me oskame rääkida erinevaid keeli. Kui üks keel jääb ikkagi meile emakeeleks – see on keel, milles ema laulis meile unelaulu ja isa pidas õhtupalvet, see on keel, milles lugesime jõuluvanale oma esimesed luuletused ja kirjutasime oma esimesed laused koolivihikusse. See on keel, milles kõneleme oma kõige lähemate inimeste ja Jumalaga. See on keel, mis on kujundanud meie mõtlemist ja maailmaga suhestumise viisi.

On hea, kui me suudame üht kirikut, kogudust ja usutraditsiooni võtta kui emakeelt, seda armastada ja väärtustada ning eeskätt seda keelt vallata ja kõnelda. Loomulikult muutub ajas iga keel ja muutub ka usu keel, luterluski ei ole meie päevil kõiges samasugune nagu ta oli Martin Lutheri ajal või enne teist maailmasõda. Näitena võib tuua kasvõi selle, et me koostame praegu luterlikule kirikule uut lauluraamatut, kuhu lisaks neljasajale laulule praegusest lauluraamatust tuleb veel viissada uut laulu, kaasaegsemaid ja vanemaid, omi ja laenatud laule.

Kui aga küsida, mis on luterlusele kui usukeelele eriomast, olemuslikku, tunnuslikku, siis pöördugem korraks veel tagasi tänase jutluseteksti juurde ja viidakem ühele luterluse põhipostulaadile – õigeksmõistmine usust: Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. See tähendab, et inimene ei saa ega pea mingil viisil, mingite pingutuste, heade tegude, moraali, vagaduse, Jumalale meelepärase eluga Jumala armu, lepitust ja andeksandi ära teenima, vaid see saab talle osaks üksnes usu kaudu, inimese ainus osa ja ülesanne on Jumala arm kui kingitus usus vastu võtta.

See luterlik printsiip „õigeksmõistmine üksnes usu läbi“ on oma algse mõtte ja olemuse poolest kriitiline printsiip, mõõdupuu kogu usuelu ja kiriku korralduse suhtes: meil tuleb ikka ja jälle asetada kogu oma kuulutus, jutlustamine, liturgia, kirikulaul, hingehoid, kiriku struktuurid ja juhtimine selle küsimuse ette: kas need toimingud või töövormid juhivad inimesi Kristuse vabastava ja õigeksmõistva armu juurde, selle äratundmise juurde, et nende olemise põhjus, väärtus ja väärikus, nende õigus olla olemas siin ja tulevases maailmas on mitte nende tegude, tubliduse ja headuse saavutus, vaid selles, et risti löödud ja üles tõusnud Jeesus elab ja valitseb nende eludes, toob nad armastavasse osadusse Jumala ja kaasinimesega.

Ning just sellest filtrist või sõelast tuleb läbi lasta iga koguduse töövorm, iga algatus, iga jutlus ja kirikulaul, iga struktuurimuudatus ja arengukava – kui nad juhivad meid evangeeliumi, Jumala vabastava armu ja usust õigeksmõistmise juurde, siis on neil luterlikust vaatevinklist eluõigust, kui nad aga viivad meid sellest eemale, käsumeelsuse ja teenetevagaduse juurde, asetavad inimese õlgadele vaid uusi koormaid ja koormisi, siis tuleb neid luterlikust teoloogiast lähtuvalt uuendada, reformida või isegi kõrvaldada, nagu seda tegi Luther XVI sajandil mitmete omaaegsete kiriklike praktikatega.

Armsad sõbrad, kes me oleme oma elu mõtte, ülesande ja rõõmu leidnud Kristuse vabastavas ja õigesmõistvas armus ning Tema kirikus, kus Ta meid oma evangeeliumi läbi valgustab, Püha Õhtusöömaajaga toidab ja läkitab maailma rahutegijatena, Jumala lastena, soola ja valgusena, palju õnne meile kõigile usupuhastuspühaks! Pidagem kalliks oma kogudust, kirikut ja luterlust, oma usu emakeelt, aga eeskätt ja ennekõike Kristust, kelle armust oleme vabastatud, õigeks mõistetud ja lepitatud. Kiidetud olgu Isa, Poeg ja Püha Vaim ikka ja igavesti!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346