Jeesus ütles: "Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda - õndsad on need! Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!"

Luuka 12:35-40

Ära tee mingeid ettevalmistusi, sest jõulud tulevad! Jah, sa kuulsid õigesti.

Advendiaeg on jõulude ootamise ja jõuludeks valmistumise aeg – seda juttu kuuleme ja ehk ka räägime igal aastal jälle. Tõlgituna tähendab see: advendiaeg on kraamimise ja ehtimise, keetmise ja küpsetamise, ostmise ja tellimise, tootmise ja tarbimise aeg. Tahaks ja peaks jõudma rohkem ja paremini kui mullu. Kui me tuleme kirikusse või kuulame raadiost kristlikke hommikumõtisklusi, siis pikendatakse meie tegevusnimestikku ka vaimsete ja vaimulike ettevalmistuste võrra: tarvis on kahetseda ja meelt parandada, vaikseks jääda ja endasse vaadata, korrastada suhteid Jumala ja kaasinimestega, minna pihile ja armulauale, jõuludeks kirikusse kuuske üles panema ja koguduse aastapäevapeole. Kõike peaks, tahaks, ootaks – aga kust võtta selleks aega ja jaksu? Ja teha seda pealekauba veel nii, et sära silmist ja rahu südamest ei kaoks ning oleksime advendi- ja jõuluajal veidi paremad inimesed kui muidu?

Ja nii võibki juhtuda, et advendiaeg ja jõulud matavad meid süü- ja võlatundesse. Jälle jäid omavalmistatud jõulukaardid ja nende saatmine vaid unistuseks, jälle ei jõudnud teisel pühal hooldekodusse vanatädile külla, jälle jäi öökapile asetatud raamat läbi lugemata, jälle ärritusin laste peale, jälle… Või siis muutub inimene advendiaja ja jõulude suhtes teadlikult distantseeruvaks ja küüniliseks, sõidab pühadeks ära palmisaarele või ütleb, et tema ei taha selle pühademelu ja tingel-tangeliga mingit tegemist teha. Kahju, sest esimesel juhul matab jõulusõnumi kirka valguse ettevalmistustesse uppumine ja teisel juhul nendest hoidumine.

Kui me vaatame advendiaja piiblilugemistele, lauludele ja kiriklikule pärimusele laiemalt, siis tõepoolest kutsutakse meid üles Kristuse tulemiseks valmistuma:

Nüüd tehke kõrgeks väravad

ja uksed laiaks sedamaid 

ning valmistage südamed,

et templiks Talle kõlbaks need,

siis Kuningas toob teilegi

küll õnne, rahu ühtlasi!

Ja teisalt, paradoksaalsel ja vastuoluliselgi moel näitavad needsamad piiblitekstid, laulud ja kiriklik pärimus meile meie ootamise ja ettevalmistuste küündimatust: kuidas me ka ei pingutaks, valmistuks ega valvaks, Issand tuleb tunnil, mil me ei arva ja viisil, milleks me valmis ei ole. Mitte üksnes Tema saabumine, vaid Tema ise on mõõtmatult suurem meie ootustest, kujutlustest ja eeldustest, rääkimata siis sellest, et meil inimestena üldse oleks võimalik Tema, Kuningate Kuninga saabumiseks ja vastuvõtmiseks valmis ja küpsed olla.

Teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Pulmapidu tähendas toonases ühiskonnas mitut-setut päeva pidutsemist ja isanda teenrid püüdsid hoolikad olla, et mitte isanda saabumist maha magada. Pealegi ei või teada, missuguses meeleolus ta tuleb – kas puruväsinuna, heatujulisena või hoopis niisugusena, nagu Oru Pearu peale kõrtsis pummeldamist, kus kõik kodakondsed pidid olema valmis halvimaks? Igaüks, kes on pidanud napsulembest isa või abikaasat mitmepäevaselt peotuurilt koju ootama, see teab, millest siin on jutt. Kui ukse tagant kolistamist kuulda, püüavad kõik hinge kinni hoida. Parim, mida sel korral oodata võib, on see, kui isand nõuab tõepoolest vaid pisut kehakinnitust ja joogipoolist ning läheb ära magama ega hakka pommis peaga sulastelt aru nõudma, mis vahepeal tehtud ja mis tegemata.

Nüüd aga pöörab Jeesus oma mõistuloos igasuguse eeldatava loogika pea peale. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ja teenib neid. See on orjanduslikus ühiskonnakorralduses täielik nonsenss – väsinud ja kurnatud isand paneb pika teekonna järel pulmapeolt saabudes orjad lauda istuma, seob vöö vööle ja hakkab orjadele toitu ette kandma ja nende veinipeekreid täitma. Kas ta teeb meiega halba nalja, kas ta tõesti hoolib orjadest nõnda, et unustab igasugused seisusevahed? Mida me peaksime niisugusest mehest arvama ja kuidas saaks tema saabumiseks valmistuda?

Mu sõbrad! Võib-olla aga viitab Jeesus siin selles – nagu mitmetes teisteski – tähendamissõnas sellele, et Tema saabumiseks ja vastuvõtmiseks ei olegi võimalik viimselt valmis olla. Mitte et me sellesse kuidagi kerglaselt, käegalöövalt, üleolevalt võiksime suhtuda, vaid et me alandlikus meeles mõistaksime leppida oma küündimatusega: Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. (1Kr 13:12) Me võime igatseda, valmistuda, valvel olla – ja ega me saagi teisiti, kui me tõepoolest Teda armastame –, aga lõpuks ei sõltu Tema saabumine meie valmistumisest või valmisolekust, vaid Tema armust. Ja nagu isand selles mõistuloos, mida täna oleme kuulnud, ei oota Tema meilt ande, teenimist või valmisolekut, vaid Ta ise on see, kes meid toidab, joodab ja teenib, kes meile laua katab, meid kutsub ja vastu võtab.

Praegune Yorki peapiiskop Stephen Cottrell on kirjutanud raamatu pealkirjaga „Do nothing. Christmas is coming“ (eesti k ’Ära tee midagi – jõulud tulevad’). Ja võib-olla see võikski olla sõnum, millega täna siit kirikust läheme – ära tee midagi, ära valmistu, ära pinguta, sest jõulud tulevad. Jumal sünnib inimeseks, et meie keskel ja meis elada, ja selles on meile kingitud jõulupühade ning kogu meie inimeseksolemise, meie elu ja surma, meie lootuse ja igatsuse telg ja nurgakivi. Ja selleks ei ole vaja muid ettevalmistusi, kui vaid see kingitus, Jumala Poeg vastu võtta. Loota, et siis, kui me peaksime magama Tema saabumise hetkel, on Tema see, kes meid äratab, ja kui me ei peaks Teda ära tundma, siis tunneb Tema meid ja kutsub nimepidi.

Loomulikult ei taha ma öelda, et me ei võiks jõuludeks head toitu teha, kingitusi varuda, kontsertidel käima või enesesse vaatama, aga me ei peaks selle kõigega naba paigast ära ponnistama ja sellesse hirmtõsiselt suhtuma. Pigem ehk on see tõeline ja õige ettevalmistus just selles, et me end pisutki lõdvaks laseme, endid ja oma ootusi vähem tõsiselt võtame, endi ja oma kaasinimeste suhtes natukene armulisemad oleme ja üksteise ning iseenda veidrustega lepime, rohkem naeratada ja vempe visata püüame ning Jumalal end üllatada laseme. Sest Tema tulek siia maailma nii esimeste jõulude aegu, kui aegade lõpul kirkuse Kuningana, kui ka täna pühas armulauas ülestõusnud Issandana on alati üllatus, alati ime, alati vabastav.

Ära siis tee ettevalmistusi, sest jõulud tulevad. Kõik oluline, kõik vajalik, kõik tehtav on tehtud. Tulge, sest kõik on juba valmis, ütleb jõululaps. Kiidetud olgu Tema nimi ikka ja igavesti!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346