Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: "Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned Talle nimeks Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest." Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu:

"Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja,

ja Teda hüütakse nimega Immaanuel", see on tõlkes: Jumal on meiega.

Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.

Matteuse evangeelium 1:18-25

Kui me loeme või kuuleme piiblilugusid, siis on meil oht sündmustest ning nendega kaasnevatest mõtetest, tunnetest ja meeleoludest üle libiseda. Nagu teatrietendust või filmi vaadates, kus mõne tunniga käiakse läbi peategelase või isegi mitmete põlvkondade elukäik. Alles ta oli poisike ning juba viis minutit hiljem nooruk, kes armub ja võtab naise. Samamoodi on ka Jeesuse elu sündmustega – kui näiteks Matteuse evangeeliumi 17. peatüki alguses öeldakse, et „kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse“, siis polnud see sama, mis teekond Viljandist Viiratsisse, Suure-Jaani või isegi Tallinna, mis meie jaoks vältab mõned tunnid. Kapernauma ligidalt Tabori mäkke tõusmine oli tõenäoliselt mitme päeva matk ja omajagu väsitav. Me võime vaid kujutleda, millega see teekond täidetud oli, kui palju oli sellel ühiseid söömaaegu ja puhkehetki, kas vesteldi omavahel, vaikiti või palvetati – igal juhul oli see vahepealne aeg, millest evangeeliumi lugeja silmad lihtsalt üle libisevad, täidetud millegi olulisega, mis liitis neid mehi omavahel ja valmistas ette ka järgnevaks ilmutuseks Tabori mäel, Kristuse kirgastamiseks Tema lähemate jüngrite ja sõprade silme all.

Kui meie tänases evangeeliumis öeldakse, et Joosep tegi unest ärgates nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud, siis meile ei räägita, kas sellele kuulekusele eelnes ka kahtluste ning sisemiste heitluste periood. Me võime oletada, et see niimoodi oli, sest see, mida ingel Joosepilt eeldas, oli kõike muud kui enesestmõistetav ja hõlpus.

Maarja ja Joosep olid kihlatud. Kihlus ei tähendanud toonases ühiskonnas mitte lihtsalt abieluettepanekut, sõrmuse kinkimist või FB-s oma staatusena „suhtes“ märkimist, vaid võrdus juriidilises mõttes abieluga, kuigi elati eraldi. Truudusemurdmine kihlaperioodil võrdus abielurikkumisega. Kui nüüd Joosep leiab, et tema kihlatu ootab last, kelle isa on teadmata, siis oleks ta võinud nõuda oma naisele surmanuhtlust. See eeldanuks aga kindlaid fakte ja tunnistajaid, ning tihti lõppesid taolised protsessid naise avaliku häbistamisega.

Joosep on heasüdamlik mees või armastab oma kihlatut liiga palju ega soovi avalikku skandaali. Ta võtab nõuks ta salaja minema saata. Toonane seadus võimaldas mehel anda naisele lahutuskirja, kui tegemist oli abielurikkumisega, ja nõnda vaikselt, põhjust avalikult teatamata kihlus lõpetada. Unenäos aga ilmub talle Issanda ingel, kes ütleb: Joosep, Taaveti Poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust!“

Armsad sõbrad, küllap otsime meiegi oma elus ikka ja jälle Jumala juhatust ja Tema tahtmise taipamist. Eriti alguses Temaga kokku puutudes ja Temaga tuttavaks saades võib see olla ka vastupidi – me soovime, et Jumal teeks meie tahtmist, lahendaks meie probleeme, rahuldaks meie vajadusi, olgu siis tegelikke või kujuteldavaid. Mida enam oleme aga hakanud Jumalaga koos käima, seda enam me mõistame, et mitte meie ei ole Jumala nõuandjad, juhid ja abimehed, vaid parim, mida Tema meile anda saab, on meid juhtida oma head ja armulist tahtmist mööda.

Ja ometi ei ole Jumala juhtimisele ja tahtele järgnemine kerge. Küllap ta polnud seda ka Joosepile, sest see tähendas toimimist täiesti vastupidiselt avalikule arvamusele ja mehelikele tunnetele ja väärikusele, mis tal oma kihlatu suhtes võis olla. Ja siiski valis Joosep parima võimaliku tee, tehes nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud ning võttis oma naise enese juurde.

Mõnikord tundub meile keeruline taibata Jumala tahet – näib, et Ta ei ilmuta seda meile nii vahetult ja konkreetselt nagu Joosepile. Teisalt usun, et enamikel puhkudel pole küsimus niivõrd selles, et meil oleks raske Jumala tahet mõista, vaid selles, et meil on keeruline selle järele talitada. Kui me oleme ka täna tulnud siia pühakotta, jumalateenistusele, laulnud ja kuulanud jõululaule, heitnud pilgu tühja sõime, mis valmistub vastu võtma Teda, kes päästab oma rahva nende pattudest, kui oleme Jumala ees vaikseks jäänud või jääme, küllap siis ütleb Issand ka meile, mida me peaksime tegema, näitab oma ingli puudutuse ja sõnumi kaudu, keda meie peaksime vastu võtma, kellele andeks andma, kellele oma südames, hinges ja elus ruumi tegema, kellelt peaksime andeks paluma ja kellega leppima. Meil võib olla keeruline seda teha – lihtsam on minna n-ö tavapäraste jõuluettevalmistuste juurde, kraamida toad ja ehtida kuusk, olla nagu lapsed, kes õpivad pähe salmid ja laulud, et saada jõuluvanalt kingitust. Jõululaps aga ei oota meilt väliseid asju, kingitusi ja ande, vaid seda, et annaksime talle iseenda – oma südamed ja meeled, oma tahte ja otsustusvabaduse, oma aja ja elu: ma annan ihu, hinge, meelt ja südant, palvet, lauluhäält. Oh võta seda vastu!

Niisugune võiks olla ka meie palve sellel advendi- ja jõuluajal. Omast jõust ja pingutustest ei kõlba meie süda ja meeled Jeesusele, oma väest ei suuda me täita Jumala tahet, aga me võime paluda, et Tema tuleks meie poolikusse, meie kahtlustesse, meie nõrkustesse, meie haavatavusse, meie katkisusse ning teeks meid ise terveks. Sest meiegi lootus on selles, et meile on jõululapses sündinud see, kes päästab oma rahva nende pattudest, kingib neile uue südame ja uue vaimu ning igavese rõõmu ja rahu – sest seal, kus on pattudes andestus, seal on ka igavene elu, rõõm ja rahu. Ta ei ole sündinud millekski vähemaks kui selleks, et kõigile, kes Tema vastu võtavad, anda meelevald saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse ja täidavad Tema tahet. Võtkem see kingitus jõululapse sündimises vastu. Kiidetud olgu Jeesus Kristus ikka ja igavesti! Aamen.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346