Palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.“ Kui siis samaarlased tulid Tema juurde, palusid nad Teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas Temasse uskuma veel palju enam inimesi. Aga naisele nad ütlesid: "Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme Teda ise kuulnud ning teame nüüd, et Tema on tõesti maailma Päästja." 

Johannese evangeelium 4:39-42

„Usk on Jumala kingitus.“ -  „Jeesus äratab meid usule.“ – „Kedagi pole võimalik uskuma sundida, inimene ise peab selleni jõudma.“ Kui palju kordi oleme selliseid lauseid kuulnud ja neile kaasa noogutanud. Tõepoolest, Martin Lutheri „Väikeses katekismuses“ on sõnaselgelt öeldud: „Mina usun, et ma ei suuda omaenda arust või jõust Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, uskuda või tema juurde tulla, vaid Püha Vaim on mind evangeeliumi läbi kutsunud, mind oma andidega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nii nagu ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus.“ Usk ongi Jumala kingitus, Püha Vaimu kutse, valgustus ja pühitsus.

Niimoodi mõeldes, öeldes ja tunnistades ei tohi me unustada aga seda, et Jeesus küll äratab usule, Püha Vaim kutsub evangeeliumi läbi ja valgustab oma andidega, aga Ta teeb seda teiste inimeste kaudu, kes meile evangeeliumi kuulutavad, Kristusest tunnistavad, meid Temasse uskuma ja Teda usaldama julgustavad. Ta teeb seda inimeste kaudu, kelle mõtteis, sõnades ja tegudes on Kristus hakanud kuju võtma, kelles me Teda näeme ja tajume.

Täna kuuldud evangeelium on jätkuks eelmise pühapäeva evangeeliumile Jeesusest ja Samaaria naisest, kes kohtuvad keskpäevatunnil kaevul. Jeesus küsib naiselt juua, nende vahel tekib vestlus, mille käigus Jeesus hakkab talle rääkima elavast veest: Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu vulisevaks allikaks. (Jh 4:14) Edasi selgub, et Jeesus teab selle naise kohta kõik, näeb temast nii-öelda läbi, et naisel on olnud viis meest ja see kaaslane, kes tal praegu on, pole tema päris mees, ning ilmutab end talle Messiana ehk Kristusena. Siis jätab naine oma veekannu sinnapaika ning läheb tagasi külla ja ütleb inimestele: „Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte tema pole Messias?“ Ja palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu.

Millal sina, hea kaasteeline viimati kellelegi Jeesusest ja oma usust Temasse kõnelesid? Sellest, mida tähendab Sinu jaoks elu koos ülestõusnud Kristusega ja Tema kogudusega, kuidas see on Sind inimesena muutnud, mida on pannud ümber hindama, milliseid valikuid ja otsuseid langetama? Kui Sa suudad mõnd niisugust vestlust meenutada, siis mõtle, kuidas Sa end tundsid – innustunult, ebamugavalt, kohmetult? Kas oskad nimetada mõnd inimest, kelle Sina oled Jeesuse juurde toonud, kes just Sinu sõnade ja kutse peale on hakanud Temasse uskuma?

Tunnistan, et esitasin ka iseendale sama küsimuse, kui seda jutlust ette valmistasin. Ja tunnistan ka, et olin vastamisega kimbatuses. Jah, see et ma pean jutlusi, vaimulikke kõnesid, raadiopalvuseid, on üks asi – kindlasti oluline osa kirikuõpetaja tööst, aga samas on need sageli justkui distantsilt, turvaliselt distantsilt edasi antud sõnumid, kus sa ei saa kelleltki vahetut tagasisidet, pole küsimusi, vastuvaidlemist, vastukajamist. Üks mu kolleeg, vabakoguduse pastor rääkis mõni aeg tagasi, et tal on kombeks aeg-ajalt leida keegi oma sõprade, tuttavate või töökaaslaste hulgast, keda lõunale kutsuda selleks, et teadlikult Jumalast ja usuelust vestelda. Ma mõtlesin eile päris pikalt ja mõtlen täna edasi, kas ja keda võiksin mina – väljastpoolt oma koguduse töökaaslaste ja kaasvaimulike ringi – selliselt lõunale kutsuda, et öelda samaaria naise kombel: Ma olen leidnud Jeesuses Kristuses oma elu mõtte, lootuse ja igatsuse täitumise, tule vaata ka sina – kas mitte Tema pole Messias, hingerahu, lootuse ja lepituse allikas, lahendus sinu probleemidele ja valgus sinu eluteele!

Frantsiskaani teoloog ja vaimulik õpetaja Richard Rohr juhib tähelepanu Anonüümsete Alkohoolikute „Kaheteistkümnest sammust“ viimasele, kus öeldakse, et olles kogenud eelnevate sammude tulemusena vaimset ärkamist, püüame viia seda sõnumit teiste alkohoolikuteni ja järgida neid põhimõtteid kõigis oma tegemistes. Teisisõnu: isiklik tervenemine või vaimne ärkamine jääb poolikuks, kui sellele ei järgne teiste inimeste tervendamine või äratamine. Alkohoolik ei saa kunagi tundma ja kogema esimese üheteistkümne sammu täit väge ja tähendust enne, kui ta on isiklikult viinud selle sõnumi, kaheteistkümnest sammust koosneva programmi isiklikult vähemalt ühe inimeseni.

See vastastikuse koosmõju seadus – et vastu võtta on võimalik vaid seda, mida ise ära antakse, ja vastupidi – on üks fundamentaalseid vaimseid tõdesid, millest kahjuks paljud kristlased, võib-olla isegi terved kirikud ja kogudused on kahjuks end vabastanud ning seeläbi oma usuelu jõuetuks ja vaeseks muutnud. Kui kristlusest saab üksnes isikliku hingerahu, lootuse ja elu mõtte otsimine, oma isikliku jumalasuhte süvendamine, millest on eemaldatud soov ja vajadus tagasi anda, edasi anda, jagada, teenida, tunnistada ja tervendada, siis läheb paratamatult suures osas kaduma ka see vaimne vägi, mida kristlane jumalateenistusest või vaiksest palvest ammutada võib. Halvemal juhul võib see üksnes endale hoitav vaimulik väga meid sisemiselt lõhkuma hakata.

Hea kaasrändur! Elav vesi, mida Jeesus sulle pakub, ei saa lihtsalt mööda külgi maha joosta või koguneda sinusse kui suletud anumasse. See on vesi, mis saab sinu sees igavesse ellu vulisevaks allikaks. Valgus, mis evangeeliumi kuulutusest sinu südameid ja meeli valgustab, peegeldub sinu mõtteist, sõnadest ja tegudest, kogu sinu olemusest edasi, et valgustada inimesi ja olusid meie ümber. Kristuse murtud ihu ja valatud veri, Tema elu, mis on antud kogu maailma tervendamiseks ja uuendamiseks, saab armulauas ka sinu ihuks ja vereks, et sinagi annaksid oma elu kogu maailma tervendamiseks ja uuendamiseks.

Tänu olgu Jumalale selle eest, et me ei ole Tema suures ja imelises mängus, mille sihiks ja eesmärgiks on kogu kosmose lunastus ja uueksloomine, lihtsalt pealtvaatajad või osasaajad, vaid osalised – oksad Kristuse kui tõelise viinapuu küljes, Tema ihu liikmed, see pisike karjake, kes maailma meelest võib olla tähtsusetu ja igasugustest pingeridadest ja edetabelitest väljapoole jääv, aga kellele Isal on heameel Kuningriik anda. (Lk 12:32)

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346