Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale Tema eele, sellal kui Ta laseb rahvahulkadel minna. Kui Ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks Ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli Ta seal üksinda. Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: "See on tont!" ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: "Olge julged, see olen mina, ärge kartke!" Peetrus vastas: "Issand, kui see oled Sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!" Tema ütles: "Tule!" Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: "Issand, päästa mind!" Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: "Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?" Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid Teda ja ütlesid: „Tõesti, Sina oled Jumala Poeg!“

Matteuse 14: 22-33

Elu on kui meri, mis mul hirmu teeb, kui ta laine hari vahutab ja keeb… Eks meie elus ole rahulikumaid ja ärevamaid perioode, tüünemaid ja tormisemaid ilmu. Ma ei oska öelda, milline meeleolu valitseb sinu hinges just täna, hea kaasteeline, kes sa sel jaanuarikuu viimasel pühapäeval siia jumalakotta oled tulnud, ja küllap see omakorda sõltub paljudest asjadest meis ja meie ümber.

Vähem kui kuu aja pärast möödub aasta päevast, mil Vladimir Putin teatas Vene vägede sissetungist Ukraina territooriumile. Täna on 340. sõjapäev ning kuigi Eesti territooriumit sõjategevus otseselt ei puuduta, on ka meie ajaarvamine ja elutunnetus suuresti Ukrainas toimuvaga seotud – meiegi tunneme ja kõneleme, sõja-eelsest ajast ning võimalikust sõja lõppemisest. Aga praegu oleme me sõjas ning oleks enesepettus seda eitada.

Olin paari nädala eest koos mitmete vaimulike, kaitseväe reservkaplanitega ja nendega, kes võiksid reservkaplani kutset taotleda, infopäeval Tapal kaitseväe linnakus. Meile kõnelesid 1.jalaväebrigaadi ülem kolonel Andrus Merilo, kaitseväe peakaplan Ago Lilleorg ja mitmed teised kaitseväe ohvitserid, kes tutvustasid meile kaitsejõudude valmisolekut ning kaplaniteenistuse korraldust pingelises julgeolekuolukorras, samuti seda, kuidas tegutsetakse siis, kui sõda peaks jõudma Eestisse.

Minu jaoks oli see kohtumine mitmeski mõttes kainestav ja silmi avav – kui oleme harjunud kuulma poliitikute suust pigem rahustavaid sõnumeid sellest, et Eestile otsest sõjalist ohtu pole, siis kaitseväe kõrgemad ohvitserid, kellega meil oli võimalik kohtuda, kasutasid hoopis teistsugust retoorikat. Neid kuulates jäi mulje, et küsimus pole niivõrd selles, kas Venemaa võib sõjaliselt rünnata Eestit ja teisi Balti riike, vaid pigem selles, millal relvastatud konflikt aset leiab. Kuigi keegi meist ei näe tulevikku – see on üksnes Jumala kätes, on ometi täiesti selge, et praegune aeg ja naaberriikides aset leidvad sündmused kutsuvad meid valvsusele ja valmisolekule kõige hullemaks. Elu on kui meri, mis mul hirmu teeb, kui ta laine hari vahutab ja keeb…

On olukordi, millesse sattudes me tunneme jõuetust, hirmu ja ängi. Küllap on tormine meri kõnekaks võrdpildiks just niisugustest olukordadest, olgu nendeks siis võimsad ja purustavad loodusjõud, võimsa naaberriigi sõjaline agressioon või ka meie isikliku elu paratamatused saatuselöökide, haiguse ja surma näol. Kust ma troosti leian, kui hing rahutu? Keda appi hüüan, olles õnnetu?

Meie tänane evangeelium jutustab Jeesuse jüngritest tormisevõitu Galilea järvel: paat on hulga maad kaldast eemaldunud ning heitleb lainete ja vastutuulega, siis tuleb Jeesus nende poole järvelainetel kõndides, nad peavad teda tondiks ja hakkavad hirmu pärast kisendama. Kui Ta neid rahustab, siis tahab Peetrus samuti selles imes osaline olla: „Issand, kui see oled Sina, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!“ Jeesus vastab: „Tule!“ Ja Peetrus kõnnibki vett mööda. Ent siis pöörab Ta pilgu tuuleiilidele ja mäslevale merele, teda haarab hirm ning ta hakkab lainetesse vajuma. Viimases hädas hüüab Ta: „Issand, päästa mind!“ Jeesus sirutab Peetrusele käe, tõmbab ta välja ning küsib: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“

Armsad sõbrad! Inimestena on meiegi jaoks põhiline küsimus – on seda muidugi alati, aga eriti põhjapanevaks saab see elu tormides ja tuultes, mäslevas marus ja saatuse keeristormides – kellele või millele me suuname oma pilgu. Ei ole meie käes ega meelevallas tormist merd vaigistada, ei sõltu meist ja meie pingutustest, kas Eesti jääb Venemaa agressioonist puutumata või jõuab sõda ka meie koduukse ette, viimselt ei tea me ette iseendi ja oma lähedaste homset päevagi. Aga meist sõltub ometigi see, millel või kellel me hoiame oma pilgud, meeled ja lootuse. Ja siin on antud meile ristiinimestena tohutu eelis, eesõigus ja võimalus – suunata oma pilk Jeesusele, kes on aja ja igaviku, loodusjõudude ja rahvaste Issand. Tema võib vaigistada tormise mere, lõpetada sõjad ja vaenuväed, aga kui Ta laseb meid sattuda ka kõige võimsamate tormide keskele, siis ei pea me olema neis olukordades üksi, vaid koos Temaga.

Sinu poole üles, Isa, vaatan ma; kannatuse tules avitad mind Sa. Kui Sind appi hüüan, olles õnnetu, Sinult troosti leian, kui hing rahutu. Jeesus võib nende jaoks, kes Temasse usuvad ja Temast kinni haaravad ning hoiavad, väe kõndida mäslevatel merelainetel, Temaga ja Temas ei saa võimatuna näivad olukorrad meist võitu. Me suudame vastu pidada, jõudu ammutada, vee peal kõndida niikaua, kui meie silmad ja süda püsivad Jeesuses. Niipea, kui oma pilgu Temalt ära pöörame – ümbritsevale keskkonnale, mäslevale merele, tormisele tuulele, päevauudistele ja sõjablogidele, pimeduse jõududele, omaenda poolikusele, küündimatusele ja abitusele – hakkame me vajuma nagu Peetrus, sest see, mis meiega toimub, näib liiga hirmutav, võimas ja võitmatu. Aga meile jääb alati, absoluutselt alati, ka kõige suurema abituse hetkel, ka pimeduse ja surma tunnil see võimalus hüüda: „Issand, päästa mind!“

Kui palju on neid, kes praegusel ebakindlal ja äreval ajal meie kirikutes palvetavad, kes lisaks inimlikele ettevalmistustele ja ettenägelikkusele, olgu selleks siis varude soetamine keldrisse või riigikaitsesse oma panuse andmine, hüüavad südame põhjast: „Issand, päästa meid!“ Kas meie oleme nende hulgas? Kas me harjutame oma pilku ja südameid Jeesusele suunama?

Enn Soosaar, tõlkija ja esseist avaldas 15 aastat tagasi raamatu „Isa ja tema aeg“, kus ta kõneles oma kirikuõpetajast isast Albert Soosaarest ja nendest keerulistest ja vastuolulistest aegadest, millest temal tuli läbi tulla. Ja selle raamatu lõpus ta ütleb: „XXI sajand ahvatleb taas. Ja hirmutab ning hoiatab. Taas peaksime paluma: Ära pane meid proovile! Päästa meid kurjuse meelevalda sattumise eest! Taas peaksime manitsema: Inimene ei ole kõigi ja kõige mõõt, ei ole A ja O sessinatses meie ühises maailmas. Mina, sina, tema, meie kõik peame ennast talitsema ja mõistma oma vältimatut kohustust vastutada ligimese ja Kõigekõrgema ees. Et ei korduks, mida me ei taha, et see korduks.“

Sinu läbi läheb valgeks mureorg, julgus mulle tuleb, kui ma olen arg. Sinuga ei karda mina mureööd, Sinuga ei kurda, käies rasket teed. Meie tänane evangeelium lõpeb sõnadega: Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid Teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!“ Veelkord, armsad sõbrad, milline eelisõigus ja võimalus on meile antud – tunda Jeesust, Kõigeväelise Jumala Poega, kummardada Tema ees ja usaldada iseend, oma lähedased, oma maa ja rahvas ja viimselt kõik olev Tema hoolde. Kui tahes tormine on meri, me teame, et kord see torm vaibub. Me teame, et talve järel tuleb kevad, ööle järgneb koidik, sõjale rahu ning selle maailma hääbumisele Jumala Kuningriik. Kord saabub aeg, mil Jumala telk on inimeste juures ning Tema asub nende juurde elama ning nemad saavad Tema rahvaks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud. (Ilm 21:3-4)

Õnnista mu elu, õnnista mu tööd! Vaigista mu valu, valgusta mu teed! Käest mul kinni võta ja mind taluta, ära iial jäta Sa mind üksinda!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346