Head sõbrad! Seistes täna siin Viljandi Jaani kirikus teie keskel äsja ametisse seatud Lõuna-Eesti piiskopkonna piiskopina ning olles vastu võtnud peapiiskopilt piiskopi saua, ülemkarjase ameti tunnuse, tahan meenutada mulle meeldima hakanud sõnu seriaalist „Uus paavst“. Seal ütleb üks peategelastest, fiktiivne paavst Johannes Paulus III oma kõnes kardinalidele: „Mind hirmutab mõte sellest, kes ma olen teie jaoks. Mind lohutab mõte sellest, kes ma olen koos teiega. Teie jaoks olen ma Rooma piiskop. Koos teiega olen ma kristlane.“

 

Nagu kogudus vajab vaimulikku, nii vajab vaimulik kogudust. Nagu kirik vajab piiskoppi, vajab ka piiskop kirikut. Nagu pole olemas ideaalseid vaimulikke, pole ka olemas ideaalseid kirikuid ega ideaalseid kogudusi. Nagu pole olemas kõlbmatuid vaimulikke, pole olemas ka kõlbmatuid kirikuid ega kõlbmatuid kogudusi – Jumal on see, kes sünnitab vee ja Vaimu läbi enesele lapsi ja kutsub uusi liikmeid oma rahva hulka, kuid kes annab selles kirikus meile ka erinevaid armuande, väeavaldusi ja teenimisviise: „Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides.“ (1.Korintlastele 12:4-6)

 

Esmalt tahan ma tänada kõiki teid, kelle jaoks olen ma tänasest päevast alates piiskop, aga veel enam teid, kellega koos olen ma kristlane. Tänan oma lapsepõlvekodu ja vanemaid, kuid ka paljusid vaimulikke vanemaid, õpetajaid ja teejuhte, tänu kellele olen ma kujunenud ja kasvanud, kes on mind suunanud Kristuse poole ja aidanud mul ära tunda Jumala kutse saada hingekarjaseks. Tänan oma kirikut ja selle juhte, kes on mulle usaldanud erinevaid teenimisameteid ja vastutusvaldkondi. Tänan peapiiskop Urmast, kes on mind aastate jooksul toetanud ja julgustanud ,ning oma vendi ja kaaspiiskoppe Ove ja Antit, kellega üheskoos oleme astunud uude eluetappi ja uutesse ülesannetess teades, et saame olla üksteise kõrval mitte ainult pidupäevadel nagu täna, vaid ka argipäeva tegemistes ning väsimuse ja murede hetkedelgi.

 

Tänan Viljandit, mis on viimased 19 aastat olnud minu koduks – maailma parimaks kodulinnaks, iseäranis Viljandi Jaani kogudust ja Viljandi praostkonda, kus olen võinud teenida, kasvada ja küpseda, saada oma esimesed kogemused ja tuleristsed kirikujuhtimises, kus olen kogenud rõõme ja õnnestumisi, kuid teinud kindlasti ka vigu ja saanud valusaid õppetunde. Tänan oma perekonda, abikaasa Mirjamit ja oma tütreid, kellega koos oleme kõik need aastad olnud ühel või teisel viisil kiriku- ja kogudusetöös ning kes on mind alati toetanud, mõistnud ja armastanud.

 

Minu viimaste aastate teekond – nüüd võin seda tõdeda – on olnud omamoodi ettevalmistus tänaseks pidulikuks päevaks ja piiskopiks pühitsemiseks ja seda mitte üksnes uute juhtimiskogemuste omandamise ja keerukate juhtumite lahendamise mõttes. Jumal on mu teekonda suunanud nõnda, et mul on tulnud viimastel aastatel rohkem kui üks kord kohtuda oma nõrkuse, poolikuse ja ebatäiuslikkusega, vaadata otsa oma varjule, olla väsinud ja katkine, kaotada harjumuspärane pind jalge alt ja lasta lahti tuttavast ning turvalisest. Olen Jumalale tänulik nende olukordade eest, mil Tema vägi on saanud mu nõtruses täie võimuse ning olen iseäranis tänulik neile kaasteelistele, kellele olen julgenud näidata oma pisaraid ja valu ning kellega koos olen saanud olla kristlane – inimene oma poolikuses, igatsuses ja eheduses, et üheskoos avaneda Jumala tervendavale armule ja juhtimisele.

 

Teise nelipüha piiblilugemised kõnelevad meile sellest, et kristlased, Jeesuse õpilased ja järgijad, saame me olla ainult üheskoos. Olla kirik tähendab olla osa Kristuse ihust, milles meile on küll antud erinevaid armuande, teenimisviise ja väeavaldusi, aga „igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks“ (1.Korintlastele 12:7). Jumala and või anne on alati ülesanne, nagu on tavatsenud öelda piiskop Tiit Salumäe. Ka kirikujuht, vaimulik liider, koguduseõpetaja või piiskop saab oma vaimuande ja ülesandeid vastu võtta ja kasutada üksnes koos teistega.

 

4. Moosese raamatus jutustatakse, et kui Mooses, karismaatiline ja kindlameelne rahvajuht, kelle ülesandeks oli viia Iisraeli rahvas läbi kõrbe Tõotatud Maale, teekonna raskustest ja rahva vastandlikest ootustest ning nurinast väsis, siis ütles ta Jumalale: „Kas olen mina kogu selle rahva pärast olnud lapseootel või olen mina tema sünnitanud, et sa ütled mulle: „Kanna teda süles, nagu hoidja kannab imikut, maale, mille sa vandega tõotasid anda tema vanemaile? Ei jaksa mina üksi kanda seda rahvast, sest see on mulle liiga raske.“ (4.Moosese 11:12,14). Siis laskis Jumal valida Moosesel seitsekümmend meest Iisraeli rahva vanemate hulgast, tuua nad kogudusetelgi juurde ning seista seal koos temaga: „Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil, pärast seda aga mitte enam.“ (4. Moosese 11:25)

 

Küllap vajavad just liidrid ja juhid, ka vaimulikud juhid ja piiskopid neid olukordi, mil nad tunnevad ja kogevad, et nemadki on üksnes inimesed ning et ka nende võimetel, taipamisel, jaksul ja usul on piirid – nad vajavad endi kõrvale kaaslasi, kes jagaksid nendega Jumala Vaimu ja aitaksid kanda rahva koormaid.

 

Teiseks, veelgi olulisemana kõnelevad nelipühade piiblilugemised sellest, et kristlik kirik ei ole inimeste poolt asutatud organisatsioon, vaid Jumala Vaimu poolt sünnitatud. See ei puuduta mitte üksnes kiriku teket ja lätet, vaid kogu kiriku enesemõistmist ja elutegelikkust: üksnes Püha Vaimu juhtimist, valgustust, sütitust ja julgustust paludes, kogedes ja järgides saame me olla Kristuse Kirik, Tema Kuningriigi tunnistajad ja levitajad siin maailmas.

 

Korea päritolu Ameerika teoloog Grace Ji-Sun Kim on öelnud, et uskumatute ja üleloomulike sündmuste hulgas, mis on andnud kirikule elu, jääb nelipüha teisele kohale ülestõusmispühade järel. Tegelikult võiks nelipüha vaadelda kui Kristuse jüngrite ülestõusmise püha. Jeesuse poolt tõotatud ja läkitatud Püha Vaim ei äratanud küll jüngreid surnuist üles, kuid Ta valas neisse uut elu just siis, kui nad olid hirmunud, segaduses ja lootusetuses.

 

Püha Vaim julgustas ja inspireeris jüngreid tulema välja sellest „ülemisest toast“ ühes Jeruusalemma eramus, kus neil oli tavaks koguneda, ning kuulutama häid sõnumeid Jeruusalemmas, Anatoolias, Põhja-Aafrikas, Kreekas, Itaalias, Hispaanias, Gallias, Armeenias, Mesopotaamias ja Pärsias.

 

Brian McLaren on osundanud sellele, et Jumala Vaimust või Pühast Vaimust kõneldes kasutab Piibel imeilusaid sümboleid, mis viitavad pea eranditult voolavusele, muutlikkusele ja dünaamilisusele. Püha Vaim on midagi niisugust, mida on võimatu kinni püüda, fikseerida, kivisse, pronksi või raamatusse raiuda.

 

Tuul. Juba loomise alguses, kui maa oli tühi ja paljas, hõljus Jumala Vaim tuuleiilina vete kohal (1. Moosese 1:2). Jeesus ütleb Nikodeemusele Jumala Kuningriiki sündimisest kõneldes: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.“ (Johannese 3:8) Tähendusrikas on seegi, et kreeka keeles tähendab pneuma samaaegselt nii tuult kui vaimu.

 

Hingus. Kui Jumal valmistas inimese põrmust, siis puhus ta tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks (1.Moosese 2:7).

 

Tuli. Moosesele ilmus Jumal kibuvitsapõõsas, mis põles tules, aga ei põlenud ära (2. Moosese 3:2), nelipühapäeval langes Püha Vaim Jeesuse jüngrite peale hargnevate tulekeeltena (Apostlite teod 2:3).

 

Pilv. Kui Iisraeli rahvas oli Moosese juhtimisel teel Egiptuse orjapõlvest tõotatud maale, siis käis Jumal nende ees neile teed juhatamas – päeval pilvesambas, mis varjas neid palava päikese eest, ja öösel tulesambas, mis soojendas ja näitas valgust (2. Moosese 13:21). Kui Jeesus Peetruse ja Johannese silme all oli kirgastatud, siis varjas pilv ta nende silme eest, ning pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ (Luuka 9:34–35)

 

Vesi. Ristija Johannes, kes ristis Jordani jões tema juurde tulnuid veega, viitas Jeesusele, kes tuleb tema jälgedes ning ristib Püha Vaimu ja tulega (Luuka 3:16). Kristlikus ristimistalituses ühinevad Püha Vaim ja vesi. Jeesus ütles: „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Evangelist Johannes lisab: „Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad.“ (Johannese 7:38–39)

 

Vein. Oma esimeses imeteos Kaana pulmas muutis Jeesus religioosseteks puhastusriitusteks varutud vee veiniks, viidates nõnda messiaanliku aja saabumisele, mis toob endaga kaasa rõõmu ja pidutsemise otsekui suurel pulmapeol, kus kellelgi ei ole puudust toidust ega veinist (Johannese 2:1–11). Ka nelipühapäeval, kui Vaimuga täidetud jüngrid kuulutasid erinevates keelemurretes Jumala suuri asju, ütlesid mõned kõrvalseisjad pilgates: „Nad on täis magusat veini!“ (Apostlite teod 2:13)

 

Tuvi. Kui Jeesus oli ristitud ja palvetas, siis avanes taevas ja Püha Vaim laskus tema peale kui tuvi, ja taevast kostis hääl: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!“ (Luuka 3:21–22).

 

McLaren sedastab: kiriku kahe tuhande aastase ajaloo vältel on tulnud ette, et Jumala Vaimu, mis tuulena puhub, on püütud sulgeda doktriinidesse, mida inimestel on mugav hallata; Jumala Vaimu, mis tulena leegitseb, on vahetatud religioosse kõrkuse ja eneseõigustuse külma jää vastu; Jumala Vaim, mis veinina joovastab, on muudetud tagasi veeks, mis leige ja läppunud; Püha Vaimu asemele, kes õrna tuvina taevast laskub, on tulnud impeeriumi vapikotkas, kui kirik on asunud toetama maist riigivõimu.

 

Selleks, et muutuks maailm, peab muutuma kirik. Selleks, et muutuks kirik, peame muutuma meie. Selleks, et meie võiksime muutuda, vajame me Jeesuse tõotuse täitumist: “Aga kui Tema, tõe Vaim tuleb, juhib Ta teid kogu tõesse.” (Johannese 16:13) Meie ei saa juhtida ega valitseda Jumala Vaimu, vaid Jumala Vaim peab juhtima ja valitsema meid. Meil on tarvis kogeda nelipühade kanget tuulekohinat ja taevast laskuvaid tulekeeli. Me vajame elavat vett ja uut veini, mida Jeesus pakub, et meie südamed saaksid tasase ja malbe tuvi, Püha Vaimu pesaks ja eluasemeks.

 

Püha Vaimu imest võime osa saada siis, kui me oleme kõik üheskoos nagu Jeesuse jüngrid nelipühapäeval. Kas oleme Jumala Vaimu vastuvõtmiseks, meeleparanduseks ja uuenemiseks valmis? Kas oleme valmis tegema seda tööd, mida Jumal kutsub meid tegema? Mina vastasin täna: “Jah, tahan Jumala abiga.”

 

Isegi siis, kui mind pisut hirmutab mõte sellest, et ma olen teie piiskop, annab mulle lõpmata suurt lohutust ja julgust teadmine, et koos teiega olen ma kristlane – Jumala laps ja Tema Kuningriigi pärija.