Õpetussõnad 30:8

 

Head kaasrändurid Kristuse koguduses! Tänase pühapäeva piiblilugemised hoiatavad meid rahaahnuse ehk siis liigse klammerdumise eest vara, omandi ja üldse kõige selle külge, mida saab patta panna, kukrusse, aita või pangaarvele koguda, kasvatada ja investeerida. Apostel Paulus sedastab esimeses kirjas Timoteusele: "Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed hävingusse ja hukatusse. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu." (1Tm 6:9-10)

 

Rikastumiskihu ja rahaahnuse asemel asemel soovitab apostel mõõdukust ja leplikkust: "Jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära via. Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll." (1Tm 6:7-8)

 

Sellega harmoneerub Õpetussõnade raamatus olev palve: "Vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: “Kes on Issand?” või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu."

 

Küllap sellega võiksid paljud meist ilma pikemata nõustuda, ainult et küsimuseks jääb, kui palju või kui vähe on piisav või milline kogus leiba on vajalik. Me teame, et kui inimene pisutki parandab oma elujärge, mis on ju iseenesest igati õige ja hea, siis on sellega samamoodi nagu sõidukiiruse lisamisega autos või rongis. Kui oled pikalt linna vahel viiekümnekilomeetrise tunnikiirusega sõitnud ja siis kiirendad üheksakümne või saja peale, tundub see kihutamisena. Aga juba mõne minuti pärast on meie keha ja meeled sõidukiirusega kohanenund ja sada kilomeetrit tunnis tundub sirgel teel paraja venimisena, eriti veel siis, kui keegi juhtub sinust mööda vurama. Sissetulek või elatustase, mis ühel hetkel näib ihaldusväärse ja isegi pisut luksuslikuna, võib samale inimesele juba mõne aja pärast tähendada vaevu ots otsaga kokku tulemist.

 

Me elame ajastul, mille kohta üks meie vaimulikke, Lääne praost Kaido Saak ütles oma praostkonna sinodil, et see on kaubanduskeskuste, mitte katedraalide ajastu. Küllap see on tõsi nii päris otseses kui ülekantud tähenduses. Kui me mõtleme sellele, kui palju aega veedab erinevates ostu- ja kaubanduskeskustes, veebi- ja netipoodides inimene, kes väidab tõsimeeli, et tal pole mahti pühapäeval kirikusse tulla, siis peaks selle võrdpildi paikapidavus meile üsna kiiresti kohale jõudma.

 

Veelgi laiemalt või avaramalt mõelda püüdes võime küsida, mis iseloomustab meie ajastut, meie elulaadi ja põlvkonda, millised sihid ja eesmärgid meid ühendavad, mida soovime siin maailmas muuta või korda saata, millise jälje endast jätta? Mis on see katedraal, mida me rajame ja mis väljendab meie püüdlusi, igatsusi ja sihte?

 

Marju Lauristin ütles mõned nädalad tagasi Müürilehele antud intervjuus: "Vaimse eneseteostuseni jõudmist peab valmistama ette haridus, mis annab oskuse nautida kultuuri, õpetab oma peaga mõtlemist, millegi väärtusliku loomist. Praeguste koolilõpetajate seas ma ei taju enam tunnet, et haridust on vaja, et vaimne horisont avarduks, mis oleks ju ka ainus tõsine alternatiiv tarbimishullusele. Vaimne eneseteostus ei pea seejuures olema ainult luuletamine või filosofeerimine, vaid millegi tegemine, mis pakub tunnet, et elad täiega, sest sinu elul on mõte, mis on igapäevasest sebimisest suurem ja jäävam. Meil on tekkinud suur hulk noori, kelle jaoks täiega elamine tähendab ainult oma hetkeelamuste mudimist ja uutest asjadest vaimustumist."

 

Me ei peaks võtma neid professor Lauristini sõnu ega ka tänaseid piiblilugemisi lihtsalt näpuviibutusena, vaid osundamisena tõeliselt rahuldustpakkuva, sisuka ja tähendusrikka elu poole. Täiega elamine ei täheda aina rohkem töötamist, teenimist ja tarbimist, ega ka mitte hetkeelamuste mudimist ja uutest asjadest vaimustumist. Täiega elamist, sügavalt ja sisukalt elamist saab pakkuda vaid vaimne eneseteostus, millegi niisugusega tegelemine või millelegi säärasele oma elu pühendamine, mis on igapäevasest sebimisest suurem ja jäävam.

 

Jeesus ütleb tänases evangeeliumis, et inimene võib võita terve maailma, aga teha kahju oma hingele. Ka kõige suurem majanduslik edulugu ei korva vaimse eneseteostuse või elu mõtte puudumist. Inimese elu teeb suureks, rikkaks ja väärtuslikuks vaid see, mille või kelle heaks ta oma elu pühendab.

Ja siin antakse meile õigupoolest kinnitus ja julgustus, et me ei pea vahetama oma elu peenrahaks, et selle eest klaashelmeid osta, vaid võime taotleda tõepoolest seda, mille kohta Jeesus ütleb: "Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas." (Lk 12:33)

 

Meie, Kristuse õpilaste ja sõprade katedraaliks, mille rajamisele pühendame oma elu, on tunnistada sõna ja teoga Jumala kuningriigi saabumisest. On imede ime, et Ta meidki on kutsunud pühas ristimises selle rahva liikmeiks ja Kuningriigi alamaiks ning et võime Teda järgides ja Temale oma elu kaotades leida selle uuesti hoopis rikkamas, sügavamas, jäävamas ning elusamas mõttes. Ei ole midagi ilusamat, mõttekamat, väärtuslikumat ja rahuldustpakkuvamat kui elu, mida elatakse teadlikult koos Jumalaga, Tema tahtmise täitumist igatsedes, paludes ja teostades.

 

Head sõbrad ja kaasteelised, palugem siis meiegi oma algava nädala toimetustele ja töödele vastu minnes, et meie siht oleks selge ja katedraal, millele oma päevad, tunnid ja hetked, viimselt kogu oma elu pühendame, ei oleks midagi vähemat kui Jumala Kuningriik – arm ja halastus, andestus ja väärikus, lepitus ja rahu igale olendile ja kogu loodule.

 

Ning olles siin maailmas Jumala esindajad, saadikud, veel enamgi, Tema käed ja jalad, silmad ja kõrvad, võime paluda ka sellepärast, et meil oleks piisavalt igapäevast leiba ja kõike, mida oma eluks vajame. Võime seda paluda tõepoolest nõnda, nagu tänane Õpetussõnade tarkusetera meie jaoks selle lühidalt ja lihtsalt kokku võtab: "Vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga." Ja küllap siis juba Jumal ise teab, mis just täna meie jaoks vajalik ja tarviline on ning meile seda rõõmuga ja heldesti jagab.