kolmapäev, 11. detsember 2024 |
|
JUTLUSED JA TEKSTID Tähed, mille valgus ei kustu. Igavikupühapäev Taaniel 12: 1-3 Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti. Tn 12:3
Armas kogudus, vennad ja õed Jeesuses Kristuses. Kirikuaasta viimane pühapäev kutsub meid tõstma oma silmi ja meeli igapäevastest askeldustest ja toimingutest, oma elusaatuse muredest ja rõõmudest, oma hirmudest ja igatsustest kõrgemale. Küllap on iga inimene vaadanud kordki oma elus tähistaevasse ning tundnud oma väiksust ja tühisust ilmaruumi lõputus avaruses, aga ka sõnulseletamatut igatsust või tõmmet tähtede poole. Meie võime tõsta oma silmad ja südamed taevatähtedest veelgi kõrgemale ja kaugemale, Kuningas Kristusele, kes on esimene ja viimne, algus ja ots, kellest kõik elav on lähtunud ja kelle juurde kõik kord tagasi pöördub. Lõiguke prohvet Taanieli raamatust, mis meile selleks pühapäevaks on antud, kuulub Vana Testamendi nn apokalüptilisest kirjanduse hulka. Niimoodi nimetatakse judaistliku ja kristliku kirjanduse liiki, milles sisalduvad ettekuulutused ja nägemused maailmalõpust ja Jumala Riigi saabumisest. Ka kuuldud tekstis tõlgendatakse läbi erinevate sümbolite ja kujundite maailmas toimuvaid sündmusi, nähes nendes taevaste ehk inimväliste, metafüüsiliste sündmuste peegeldust. Siin kõneldakse, et tulemas on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani. Piibliuurijate arvates on Taanieli raamat kirja pandud II sajandil enne Kristuse sündi ning siin viidatakse perioodile, mil juudid pidid kannatama vägivalda, rõhumist ning oma usuliste ja rahvuslike kommete ja tavade jõhkrat mahasurumist Seleukiidide impeeriumi kuninga Antiochus IV Epiphanese ajal, mis viis omakorda vastupanuliikumise ja nn makabite ülestõusu või sõjani.Taanieli apokalüptilises nägemuses on need sündmused omakorda seotud surnute ülesäratamisega ning peaingel Miikaeli sekkumisega ajaloo sündmustesse, kes ise seisab Jumala laste eest. Tõsasi, et toonased poliitilised ei viinud veel maailmalõpuni, ei vähenda meie jaoks nende väärtust, sest oluline ei ole mitte sündmuste kronoloogia, vaid teadmine ja tõdemus, et välise ja inimliku ajaloo taga on veel suurem ja meile sageli hoomamatum reaalsus: Jumal, kes kõigele selle maailma kitsikusele, ülekohtule ja vägivallale vaatamata ei ole seda maailma ja oma rahvast hüljanud. Kui me palume Meie Isa palves: Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu, siis ei ole viimselt oluline ja määrav mitte see, kui kaugel või lähedal minutites või aastates või sajandites see Kuningriik on, vaid et meie võime end määratleda selle Kuningriigi kaudu ja usaldada end Jumala armu hoolde ükskõik, millised katastroofid ei tabaks maailma ega meid koos maailmaga. Ehk nii nagu kunagi olevat öelnud üks õigeusu piiskop oma bolshevikest tagakiusajatele: „Alguses võidate teie, aga pärast võidab Kristus.“ Nende kohta, kes on Jumalale ja Tema Sõnale ustavaks jäänud ja Temast kinni hoiavad, öeldakse: Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti. Tähed on helenduvad, valgust kiirgavad gaasilised taevakehad. Just omadus ise valgust kiirata, olla valgusallikas eristabki tähti teistest taevakehadest – planeetidest, kuudest, asteroididest ja teistest. Inimese võimalus on olla suurem kui tema saatus, aeg ja ümbritsevad olud, talle on antud võimalus olla valgusallikas. Kui me igapäevaelus nimetame kedagi täheks või staariks, siis need omadused, mida me silmas peame, see aura või fluidum, mis staariks olemisega kaasneb, on segu edevusest ja edukusest. Mitte aga sellest ei räägi meie tänane tekst vaid pigemini potentsiaalist, mis võib realiseeruda siis, kui inimesel on osadus Tõelise Koidutähe ja Igavese Valguse – Jeesuse Kristusega. Ma usun, me oleme kõik puutunud oma elus kokku inimestega, kes ei pruugi sugugi olla kuulsad ja kes edevad ei ole kindlasti mitte, aga kes kiirgavad valgust ning kelle läheduses on hea ja kerge olla, kelle sõnad ja teod, kogu olemus, energiaväli, mille nad enda ümber loovad, otsekui pühapaiste ikoonidel, on puhastav ja aitab meil kergemalt hingata, laseb meil tunda kergust ja avarust, soovi saada paremaks ja usku, et see paremakssaamine on tõepoolest võimalik. Et meid, ajalikke ja ajutisi inimesi, kes oleme vaid kübeke põrmu, ometi võrreldakse taevatähtedega, on õigupoolest imede ime. See tähendab ka, et elu ja surma, aja ja igaviku piirid ei ole enam meie jaoks absoluutsed. Meie galaktikas on miljardeid tähti, mis asuvad meist viie kuni 900 000 valgusaasta kaugusel. Näiteks Põhjanael paikneb meist 500 valgusaasta kaugusel, vaadates taevasse näeme teda sellisena, nagu ta oli 500 aastat tagasi. Nii võib meiegi oma vaimses elus kogeda kirka ja eredana nendest inimestest kiirgavat valgust, armastust ja eestpalveid, kes elasid kümnete, sadade või tuhandete aastate eest. Anu Raud kirjutab oma jutustuses „Jumal padja all“: „Noore kunstnikuna sattusin kord turismigrupiga välismaale. Vist Tsehhi ja see meeles pidamist väärt kontakt leidis aset Prahas. Minu toakaaslaseks oli üks ülitõsine ja hea nahakunstnik. Tal oli kaks last. Poeg ja tütar. Nagu tol ajal ikka, proovis ta nappide valuutaveeringute eest lastele midagi rõõmu valmistavat osta. Seal hotellitoas me siis koos neid asjakesi vaatasime. Äkki vaatas ta mulle tõsiselt silma ja ütles: „ Tead, Anu, ma armastan omi lapsi nii väga, et tahaksin neile toeks ja abiks olla ka siis, kui nemad on vanakesed..” Võpatasin, üllatusin, ehmatasin. Oleksin peaaegu öelnud, et aga see on ju võimatu . Õnneks ei öelnud. Nüüd vanuigi tean, et see on võimalik. Minu ema on mulle väga lähedal. Ta on toeks ja soojaks seltsiliseks. Vahel annab ta mõne asja puhul märku, vahel öösel ja unes, vahel päise päeva ajal ilmsi. Ta soovib mulle saatjaks kirkust ja virkust ning lahket ja rõõmsat meelt.“ Need, kes saadavad paljusid õiguse teele, paistavad otsekui tähed ikka ja igavesti. Õigeusu traditsioonis, usutakse, et vaimuliku isa ja tema lapse suhe jätkub ka pärast surma, kuni viimsepäeva kohtuni. Isa Sakarias kinnitas oma õpilastele: „Pärast surma olen ma palju rohkem elus kui praegu, niisiis ärge leinake, kui ma suren… Kohtupäeval ütleb vanake: Siin oleme mina ja mu lapsed.“ Ning püha Serafim palus, et tema hauakivisse raiutaks järgmised sõnad: „Kui ma olen surnud, tulge minu juurde, mu haua peale ja mida tihemini, seda parem. Mis ka poleks teie hinge peal, mis teiega ka ei oleks juhtunud, tulge minu juurde niisamuti nagu siis, kui ma elus olin, heitke kummuli ja valage kõik oma kibedus välja minu hauale. Rääkige mulle kõik ja ma kuulan teid, kõik kibedus kaob teist. Kõnelege minuga niisamamoodi, nagu te kõnelesite siis, kui ma elus olin, sest ma elan ja jään igavesti elama.“ Olgem siis meiegi täna siin kirikus üks nii maapealse kui taevase kogudusega, pühitsegem rõõmu ja tänuga püha armulauda, milles Kristus ise, aja ja igaviku Issand meile leiba murrab ja karikat jagab ning nendes meile juba siin taevase pidusöömaaja eelmaitse kingib. Ometi, parim on alles tulemas ja ootamas ees: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.“ (1Kr 2:9) Piiskop Marko Ttiitus Koguduse õpetaja Viljandi Jaani kirik 24.11.2024 |
|
| üles |
EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee |