Jeesus ütles oma jüngritele: „Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.
Apostlte teod 1:8

Mu armas Jaani kogudus, head kirikulised! Esmalt soovin Sulle südamest palju õnne ja Jumala õnnistust nelipühal, mis on kogu kristliku kiriku sünnipäev. Olen koos teiega rõõmus, tänulik ja heas mõttes uhke, et võime kuuluda maailma kõige suurema religiooni järgijate hulka, olla ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku liikmed, aga ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Viljandi Jaani koguduse liikmed. Olen veendunud, et Jumal tahab meid oma Püha Vaimu läbi üllatada, vaimustada, võimestada, valgustada, juhtida, pühitseda ja läkitada, et võiksime tunnistada sõna ja teoga Tema Kuningriigi saabumisest ning minna üheskoos lootuses ja traditsioonide tarkusest jõudu ammutades tulevikule vastu.

Oma tänases jutluses tahan põgusalt puudutada kolme teemat: 1) Kes on Jeesuse tunnistaja? 2) Kuidas saada Püha Vaimu väge? 3) Ilmamaa äärteni – mugavustsoonist välja!

Esmalt, kes siis on Jeesuse tunnistaja? Peame täie kindluse, veendumuse ja selgusega ütlema, uskuma ja rõhutama, et see ülesanne, kutsumus, eesõigus ja vastutus kuulub kogu kirikule kui Jumala rahvale ja kõigile kristlastele, kes ristimise kaudu selle rahva hulka on vastu võetud. Kui Augsburgi usutunnistuses öeldakse, et „mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente jagada, ilma et ta oleks selleks korrakohaselt kutsutud“, siis peetakse siin silmas koguduse avaliku jumalateenistuse kontekstis toimuvad õpetamist ja jutlustamist, milleks on erialase ettevalmistuse ning pühitsuse saanud, selleks kutsutud ja seatud vaimulikud. 

Kuid olla ülestõusnud Kristuse tunnistajad sõnades ja tegudes, oma igapäevases elus, kutses ja ametis, erinevates eluvaldkondades ja suhetes on kõigi kristlaste missioon ning oleks vale piiritleda see üksnes vaimulike või koguduse töötegijatega. Vastupidi, peame vabanema mõtteviisist, mille kohaselt kogudus võrdub vaimulikuga ja kirik piiskopi või peapiiskopiga ning juurduma ja rajenema arusaamas, et kirik on küll eeskätt Kristuse nägu, aga ta on ka meie kõikide nägu. Ja kui midagi selle kiriku kuvandis ei ole meile meeltmööda, siis tuleks kõigepealt vaadata peeglisse.

Oleme tänavu kevadel jõudnud lõpule oma koguduse strateegia koostamisega, mis määratleb meie koguduse missiooni, visiooni, põhiväärtused ja peamised eesmärgid aastaiks 2025-2035. Strateegia koosneb neljast põhivaldkonnast, milleks on 1) PALVETAME JA ÜLISTAME; 2) TUNNISTAME JA KUULUTAME; 3) TEENIME JA AITAME; 4) LOOME JA HOIAME OSADUST. 

Tunnistamise ja kuulutamise valdkonnas on meie peaeesmärk: Koguduseliikme kui vaimuliku teenuse tarbija asemel tõstame fookusesse koguduseliikme kui aktiivse Kristuse tunnistaja, Jumala Kuningriigi kaastöölise ja misjonäri. Selle mõtteviisi ja hoiaku muutuse saavutamine on üks olulisemaid ülesandeid meie koguduses eelseisvatel aastatel.

Teiseks, kuidas saada Püha Vaimu väge? Apostlite tegude raamatu 2. peatükk annab meile lihtsa ja selge vastuse. Kui Peetrus oli esimesel nelipühapäeval pühakojas jutluse pidanud, siis küsisid kuulajad „Mida me peame tegema, mehed-vennad?“ Peetrus vastas: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.“ (Ap 2:38) 

Parandage meelt ja laske ennast ristida! Ristitud me ju oleme, ja kui keegi meie hulgas ongi ristimata, siis pange ennast kirja septembris alustavale leerikursusele, mille lõpus kõik soovijad ristitakse! Tundub olevat üsna lihtne.

Meeleparandusega on lugu natuke keerulisem, sest see ei tähenda mitte mõnest konkreetsest pahest loobumist, vaid igapäevast meelemuutust, pöördumist isekast, enesekesksest, kontrollile, võimule ja edule suunatud mõtteviisist Jumalakesksele, teenivale, suhete hoidmisele ja lepitusele suunatud mõtte- ja tegutsemisviisile. Võiks öelda ka nii, et meeleparandus tähendab igapäevast elamist ristimise armus, väes ja tõotuses ning selle juurde tagasipöördumist, kui oleme sealt eemaldunud.

Ning kui me seda teeme, siis ongi Püha Vaimu vägi meiega. Lihtsalt mõnikord võib olla nii, et me ise seda ei taipa ega märka, oleme nagu hajameelne professor, kes kõikjalt otsib oma prille, endal prillid ninal. Sageli ei ole küsimus mitte niivõrd selles, kuidas saada Püha Vaimu väge, vaid kuidas kasutada Püha Vaimu väge, mis meil juba olemas. Sest kui me seda ei kasuta, siis võibki tunduda, et meil seda pole. Kui aga hakkame tõepoolest tegema neid asju, mida Kristus meilt ootab ja milleks Ta meid kutsub ja läkitab, siis avastame Püha Vaimu väe, juhtimise, võidmise, tarkuse, julgustuse, lohutuse, julgustuse ja õnnistuse.

„Ärge muretsege, hakake elama“ oli ühe omaaegse eneseabiõpiku pealkiri. Sama tahan ma öelda teile, mu armas Jaani kogudus: ärgem muretsegem, et me ei oska, ei suuda, ei julge olla Kristuse tunnistajad, et meil pole piisavalt aega, raha, abilisi, oskusi. Hakakem elama Kristuses ja Tema Vaimu väes ning meid ootavad imelised seiklused koos Temaga. Muidugi ei tähenda see kõigi meie plaanide täitumist, aga Jumal saab ja tahab meile anda hoopis rohkem, kasutada meid palju enamaks, kui me ise oma piiratuses mõelda julgeme. Usaldagem Teda!

Kolmandaks, mida tähendab meie jaoks Kristuse üleskutse ja mandaat olla Tema tunnistajad Jeruusalemmas, kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni? Esmalt kindlasti seda, et kristlik kirik ja tema missioon ületab geograafilised, kultuurilised, keelelised ja poliitilised piirid, et Kristuse Ihu ja tema kuulutus- ja teenimisülesanne on tõepoolest universaalsed. Mida see aga tähendab konkreetselt meie jaoks siin Viljandis? 

Kindlasti ei pea me kõik purjetama või lendama kaugetele maadele ja mandritele, aga olla Kristuse tunnistajad ilmamaa äärteni tähendab mu meelest meie kõikide jaoks tulla välja oma mugavustsoonist – minna kristlaste ja kirikuna nende juurde, kelle juurde me esimese hooga minna ei tahaks, leida viise ja vahendeid väga erinevate inimeste kõnetamiseks, olla leidlikud ja paindlikud uute töö- ja teenimisvormide katsetamisel, katsetada ja riskeerida ning olla valmis ka selleks, et sugugi mitte kõikjal ja kõigi inimeste poolt ei võeta meid vastu rõõmuhõisete ja kohvi ning kookidega, olla valmis ka ebaõnnestumiseks, mittemõistmiseks ja isegi naerualuseks saamiseks, sest nendegi olukordade ja reaktsioonide kaudu saab Jumal meid kasutada.

Minu jaoks oli üheks niisuguseks mugavustsoonist välja astumiseks piiskopipäeva korraldamine ülemöödunud nädalal. Koostasime programmi teadlikult sellisena, et teha pisut ebatavalisi asju ja luua kontakte inimestega, kes kirikusse ei pruugi tulla. Muidugi oleks mul olnud lihtsam pidada üks pidulik jumalateenistus või korraldada konverents, kuhu kutsuda kõnelema teisi vaimulikke ja teolooge. 

Pakkuda ennast külalisesinejaks ligi 80-le gümnaasiumiõpilasele, et avada neile piiskopi ametit ja rolli, küpsetada bussijaama parklas pannkooke ja hõikuda möödakäijaid neid maitsma, pidin selleks omajagu pingutama. Kuid uskuge, pingutus oli seda väärt ja ma usun ning loodan, et Jumal sai neid kohtumisi kasutada, et nende inimeste südameid kasvõi korraks puudutada.

Kindlasti ole mugavustsoonist väljatulekuks ka eilne Viljandi Hansapäevade kohvikuöö raames korraldatud kirikukohvik „Viis leiba ja kaks kala“, mille teostajaks ei olnud enam mina, vaid koguduseliikmetest ja abilistest meeskond Raili juhtimisel. Küllap nõudis seegi omajagu julgust ja ettevõtlikkust olla väljas mitte lihtsalt kohvikupidajatena, vaid koguduse meeskonnana, kristlastena, Kristuse ja kiriku esindajatena, näidates kogukonnale, et kristlased ei käi mitte ainult vahel kirikus Jumalat palumas, vaid oskavad ja tahavad oma kaasinimestele ja kogukonnale midagi pakkuda neile südameid ja kirikuuksi avades, neid teenides ja õnnistades.

Head sõbrad! Mul on heameel tõdeda, et pärast koroona-aastaid ja sellega kaasnenud silmnähtavat madalseisu ja vaikeelu meie koguduses on näha elavnemise, vaimustumise, tunnistamise ja teenimise märke. Mul on heameel tõdeda, et meie koguduse uus juhatus ja nõukogu on valmis pühenduma äsja heaks kiidetud strateegia ellurakendamisel, jagama nii rõõmu kui muret, tegutsemist ja vastutust. 

See paneb ka mind koguduseõpetaja ja piiskopina otsima viise, kuidas Püha Vaimu juhtimisel oma kogudust vaimulikult teenida, võimestada, varustada, julgustada ja õnnistada selleks, et me võiksime järgida oma visiooni: „Viljandi Jaani kogudus on Jumala poolt kutsutud, kogutud ja läkitatud kogudus Viljandi südames, kes külvab rahu ja headust ning kujundab lootuse ja traditsioonide tarkusega tulevikku.“

Kiidetud olgu Isa, Poja ja Püha Vaimu kuningriik ikka ja igavesti! 

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346