Armsad sõbrad, jõuluõhtu kogudus! Kui otsida seda, mis kuulub olemuslikult jõulupühade pühitsemise juurde, siis ilmselt suuname oma pilgud esmajoones harjumuspärasele, tuttavale ja omaseks saanule. On hea ja turvaline, kui kiiresti muutuvas ja heitlikus maailmas on midagi, mis püsib ja kannab meid läbi aastate, aastakümnete ja inimpõlvede. Olgu selleks siis jõulukuusk või pühaderoad, isetehtud kingitused või jõulukaardid, vanad armsad jõululaulud ja –lood, käik küünlasäras kalmistule omaste haudadele või kodukirikusse, kus kõlab tuttavaks saanud või pähegi kulunud jõuluevangeelium. Kesk tormilist ja tempokat elumöllu igatseme millegi muutumatu ja püsiva järele, ning jõulud pakuvad meile selleks suurepärase võimaluse.

Teisalt võime küsida, mis on just tänavustes jõuludes erilist. Kui heita pilk ajakirjandusse, siis torkab silma, et 2009. aasta jõulude, nimetagem neid siis säästu-, masu- või kriisijõuludeks, märksõnaks või trendiks on ehedus ja siirus. Eesti Päevalehe reporter Rein Sikk kirjutas eilses lehes loo pealkirjaga „Kriis tõi tõelised jõulud: siirad kohtumised ja paid“. Ta tõdeb: „Tühjemad rahakotid tähendavad, et vähem on tühja kribu-krabu, kalli kingi pärast sebimist. Selle võrra on enam silma vaatamise, käe hoidmise ja pai tegemise aega. Ja kink, isegi napp, läheb otse saaja südamesse. Peaasi on imedesse uskuda.“

Ta toob näiteks jõuluvana Karli, kes on Rakvere kesklinnas kõndinud juba 37 aastat. Kui varem polnud täiskasvanutel jõulumehe jaoks mahti, eriti siis, kui kiired ostud käsil, siis tänavu tuli memmeke, hoidis jõuluvana kätt ja tahtis juttu ajada. Aja ilust ja valust. Hoidsidki siis teineteise kätt ja vaatasid kaua aega otse silma.

Postimehes kirjutab Rein Veidemann hea sõna mõjust: „Kuuldavasti jäävat tänavused jõulukingikotid varasemast kõhnemaks. Seda rohkem võiks kinkide üleandmisel või neile lisatud kaartidel kaasneda häid sõnu. Küll tahaks, et märkaksime üksteise väärtuslikkust, koguni korvamatust juba enne, kui inimene ise kõrvalt kadunud. Ja et julgeksime teise inimese tähenduslikkust siis talle ka tunnistada.“

Lugupeetud professor pöördubki ajalehe lugejate poole: „Kulla inimene, sa ei pruugi mind tunda, võin sulle olla koguni vastumeelt, aga ometi, saatus on mind määranud elama koos sinuga. Lepi sellega, sest teist võimalust ei tule. Elu ei saa pärandada, küll aga tundeid, millest suurim on tänulikkus.“

Need on ilusad ja õiged sõnad, ja sugugi mitte üksnes masuajal, kui kingikott või pühadelaud hõredamad kui muidu. Kaasinimesele silma vaatamist, käest kinni võtmist, hea sõna ütlemist või tänulikkust ei ole ilmselt kunagi liiga palju. Mis peamine, need asjad ei maksa midagi ega sõltu kuigivõrd sellest, kas jõulud on mustad või valged või kas majandus läheb parasjagu üles- või allamäge.

Teisalt, kuitahes tulusate ja õigete nõuannete järgimisel on oma piirid. Headust, inimlikkust, soojust ja siirust ei saa kultiveerida kampaania korras ja käsu peale. Küllap teab igaüks, kui lootusetu see on, kui keegi annab näiteks töövestlusele minejale nõu: ole siiras! või käitu loomulikult! Sest mis siirus või loomulikkus see siis enam on, kui inimene teab, et seda temalt oodatakse. Võib ju püüda end pühadeajal ehtida heade sõnade ja tegude, sõbralikkuse ja armastusväärsusega, nagu me riputame kuusepuu külge õunu, piparkooke ja inglikesi. Aga me teame, et see kestab vaid mõne päeva ja siis tuleb ehted kappi tagasi pakkida ja kuusk toast välja viia.

Samuti on teada-tuntud tõsiasi, et kui kõigest hingest midagi head ja kaunist üritada, võib just liigse pingutusega kõik ära rikkuda. Valmistad ette suurepärase jõululaua, aga siis hakkavad lapsed jonnima või jäävad külalised tulemata, või läheb liha kõrbema ja närv saab mustaks. Tegelikult on see üsna raske koorem, kui sa pead suutma kiirel pühadeajal kõikidele naeratada ning suurtes annustes headust ja mõistvust välja kiirgama.

Ja siis võib mõnigi meist tunda end nii, nagu Postimehe anekdoodis Aafrika põuases kõrbes lebavad nälginud lapsed, kes korraga näevad – jõuluvana lendab saaniga üle. „Jõuluvana! Kingitusi!“ hüüavad lapsed. „Ei, ei!“ ütleb jõuluvana. „Kingitusi saavad ainult head lapsed, kes hommikuti ilusasti putru söövad.“

Räägin seda selleks, et nii nagu ostuhulluse ja tarbimisega võib jõuluajal selgelt üle pingutada, on jõulupühade seostamisel pehmete väärtuste, silmavaatamise ja paitegemisega samuti omad piirid, mille ületamisel me väsime. Sest me kõik tahaksime olla head ja armastavad, kuid küsimuste küsimus on viimselt, kust me selleks jõu ja väe võtame. Kuidas ületada endas isekus, enesekesksus, silmakirjalikkus ja valevagadus, kuidas teha head tasu lootmata, nii et su vasak käsi ei tea, mida parem käsi teeb?

Jeesus, kelle sündimist me sellel ööl pühitseme, ei anna meile esmajoones häid nõuandeid selle kohta, kuidas maailma ja iseennast paremaks muuta, vaid ta annab meile hingamise. Annab hingamise selles vastukäivate ootuste ja kohustuste paines, milles me elame, kus me alatasa oleme kellelegi midagi võlgu – küll aega, küll tähelepanu, küll õigust, küll armastust. Jeesus ei ole jõuluvana, kes annab kinke headele lastele, kes hommikul ilusasti putru söövad, vaid pigem on Ta eluleivaks nälginuile ja nõrkenuile. Ta ei kutsu enese juurde tänust ja õnnest säravate silmadega inimesi, kellel kõik vahekorrad on klaarid ja sotid selged, vaid vaevatuid ja koormatuid. Kutsub ka neid, kes on väsinud jõulupühadest ja kes ei tunne, et nad peaksid kolme nädalaga tasa tegema selle, mis terve aasta jooksul puudu jääb, vaid kes igatsevad kogeda tõeliselt tervendavat ja elumuutvat väge.

Paul Tillich, üks XX saj säravamaid teolooge, ütleb nõnda: „Jeesuse kutset kuuldes unustage kogu kristlik õpetus, unustage oma kindlus ja oma kõhklus. Unustage kogu kristlik moraal, kõik oma teened ja puudused, kui tulete ta juurde. Teilt ei nõuta midagi, ei mingeid jumalakujutlusi, ega seda, et oleksite head, et oleksite kõlbelised, et oleksite targad, et oleksite religioossed, et oleksite kristlased. Ainus, mis teilt nõutakse – et oleksite avatud ja tahaksite vastu võtta seda, mida teile antakse, uut olemist, olemist armastuses ja õigluses ja tões, nagu see saab ilmsiks Jeesuses, kelle ike on hea ja kelle koorem on kerge.“

Teisisõnu – me ei pea ise enne teiseks ja paremaks saama, et Tema meid vastu võtaks, vaid me tohime end avada väele, mis tuleb väljastpoolt. Tohime end avada rahule ja hingamisele, mida Ta on tõotanud vaevatuile ja koormatuile, tohime endilt raputada ikked, mida turjal kanname ja mis kaelasooned veriseks hõõruvad. Tohime kogeda vabanemist ka sellest, mida Imre Annus Kõo vallalehes nimetab jõuludega kaasnevaks sotsiaalseks hüsteeriaks, kui ta ütleb: „Kingirallile lubatav piletiraha on teenitud just sageli perest eemal viibimise hinnaga, sandid vajavad abi ja tähelepanu igal ajal ning asjadega lunastatud laste poolehoid jääbki pinnapealseks.“ Tohime otsida ja vastu võtta seda uut olemist, jumalalaste vabadust, mis on sügavamal kõigest pinnapealsest ja näilisest.

Aga mida me siis ikkagi tegema peaksime? Paul Tillich jätkab oma mõtisklust täna jutluse aluseks kuuldud tekstile: „Ärge küsige nüüd, mis peame me tegema või mis teod peavad tulema esile uuest olemisest ja meie hingede rahust. Ärge küsige, sest te ei küsi ju ka, kuidas head viljad valmivad heal puul. Nad lihtsalt valmivad. Teod kasvavad välja olemisest. Uued teod, paremad teod, vägevamad teod kasvavad välja uuest, paremast, väelisemast olemisest. Meie ise ja me maailm muutuks paremaks, õigemaks ja tõesemaks, kui maailmas oleks enam hingerahu. Meie teed oleksid täis loovat jõudu ja suudaksid pidurdada meie ajajärgu tragöödiat, kui nad kasvaksid välja meie elu sügavamatest kihtidest. Sest meie loovad sügavused on need sügavused, kus meiega on rahu.“

Ilmamaa kirjastuse jõulukaardil on Hando Runneli luuleread:
Veel pole kadunud kõik,
veel haarab käsi sule
ja kirjutab need read:
„Oh tule, tule, tule!
Ja paita minu pead,
Ja lausu: Oh sa rumal!
Tee niigi palju head,
kõik muu las andku Jumal.

Mulle tundub, et luuletaja on võtma oma sõnumi mõistmiseks pannud just neisse viimastesse sõnadesse - kõik muu las andku Jumal. Minuga on küll tihti nii, et püüan ise kõigega korda saada ning Jeesusele jääb heal juhul vaid jõulukaunistuse roll. Tahaksin teile ja iseendale, head sõbrad, sel jõuluõhtul soovida, et oleks keegi, kellele kirjutada, kelle pead paitada, kellele lausuda: „Oh sa rumal!“ Aga üle selle soovin seda kõike muud, mida me ehk ei taipagi küsida, aga mida Maa ja Taeva Kuningas tahab meile anda selles lapses, kelles meile on tõotatud hingamine ja rahu aegade lõpuni. Aamen.

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 24.12.2009

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346