Armsad sõbrad! Uue aasta alguses, aga küllap hiljemgi on paljude inimeste lemmiklektüüriks mitmesugused kalendrid ja ajaplaneerijad. Neid toodetakse ja pakutakse kõikvõimalikes formaatides ja kujundustes. Muist kalendreid on säärased, millele vaadates meenuvad meie jaoks olulised asjad ja inimesed, vastavalt kellegi huvidele ja eelistustele. Koguduse poolt kinkisime oma eakatele Eesti Kiriku seinakalendrid – Järvamaa kirikute ja piiblisalmidega. On loodusfotodega ja toiduretseptidega kalendreid, kalameeste ja kunstisõprade kalendreid. Viimasel ajal on üsna mugav lasta trükkida oma piltidega kalender. Nii kinkisime meie vanavanematele jõuluks perepiltidega kalendrid, kuhu on trükitud laste ja lastelaste sünnipäevad – hea lihtne meeles pidada.

Teine osa kalendreid on säärased, kuhu saame sisse kanda oma tööplaanid ja tegevuskavad, tähtajad ja aruanded, kohtumised ja koosolekud. Nad on hõivanud aukoha meie töölaual või siis pesitsevad hoopiski sülearvutis või telefonis ja saadavad meid kõikjal, kuhu me läheme. Need kalendrid meenutavad meile meie kohustusi, eesmärke ja lubadusi ning määravad kindlaks meie töö- ja puhkeaja, nende diktaadi all möödub suur osa meie teadlikust elust.

Üks armsamaid kalendreid minu töötoa seinal on algselt trükitud Oslo Lovisenbergi Diakooniahaigla jaoks, kaunistades sealsete palatite seinu, ning tõlgitud möödunud aastal ka eesti keelde. Selle kalendri kaanel ei ole aastaarvu, õigupoolest ei saagi lehitsedes aru, kus on tema ees- ja tagakaas. Kalendris ei ole ka kuid ega nädalaid. On vaid päevad. Igaks päevaks on üks salm piiblist, lauluraamatust ja haiglapastor Helge B¸e maalitud pilt. Need kalendrid on mõeldud inimestele, kes veedavad Diakooniahaiglas oma viimaseid nädalaid või päevi. Tõepoolest, nende jaoks ei oma tähtsust, kas parasjagu on 10.jaanuar või 10.mai, kas aasta on 2010 või 2012. Puudub ka tarvidus teha kalendrisse sissekandeid, märkida sinna koosolekuid või aruannete tähtaegu.

Kui võtan tolle diakooniahaigla kalendri lahti pühapäevase päeva kohalt, siis näen sinistes toonides maalitud pilti, mille peegelsiledal veepinnal sõuab üksik paadimees, aerud välja sirutatud. Pildi all on sõnad Jesaja 41:10: Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega! Ja lauluraamatu salm:
Ma tahan Sinu armust laulda,
nii kaua kui veel liigub keel,
ja tänuohvreid Sulle tuua,
kui minu süda tuksub veel.
Kui vaikib viimaks minu keel,
siis kiidan õhates Sind veel!

Täna on Kristuse ristimispüha. Me kuulsime püha evangeeliumi Jeesuse ristimisest Johannese poolt ja sellest, kuidas Ta tuli veest välja, taevad avanesid, Jumala Vaim laskus Tema peale ja hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ Me küsime, võib-olla skepsise, kahtluse või ükskõiksusega, võib-olla siira vaimustusega, võib-olla vaikse tänulikkusega, kuidas keegi, mida tähendab ristimise sakrament või salasus meie jaoks, mida tähendab meie jaoks see, et Jumal on tunnistanud meidki koos Jeesusega oma lasteks, veel enam – nendeks, kellest Temal on hea meel.

Apostel Paulus oma kirjas Tiitusele kõneleb ristimisest kui uuestisünni pesemisest ja Püha Vaimu uuendamisest. Ristimine ei ole rituaal, mille kaudu saame osa mingist ebamäärasest õnnistusest või jumalikust kaitsest, vaid sündmus, millele rajaneb meie identiteet Jumala lastena, Tema Vaimu kandjatena, igavese elu pärijatena. Kui Pühakirjas kõneldakse ristimisest kui uuesti sündimisest või ülevalt sündimisest, siis mõeldakse seda, et ristimise läbi oleme me kaasa haaratud uude olemisse, oleme tõstetud hoopis teistsugusesse ruumi ja aega, teistsugusesse koordinaatide süsteemi. Me ei saa enam mõõta ja planeerida oma elu kalendermärkmike ja tööplaanide kaudu, vaid Jumala, kõige olemise aluspõhja helduse ja inimarmastuse kaudu, mis on meile osaks saanud.

Johannese evangeeliumi proloogis, mida oleme kuulnud jõulude aegu, öeldakse: Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, ei Jumalast. (Jh 1:12-13)

Me ütleme mõnikord, et keegi teeb kellelegi lapse või et vanemad teevad lapsi ning selles ütlemises on midagi sügavalt ebahumaanset ja ebainimlikku, nagu ka selles, kui me püüame kõigest väest kindlaks teha, kelle nägu on vastsündinud maimuke… Sest igaüks, kes ausalt on vaadanud oma lapse silmadesse, olgu siis vastsündinu või teismelise silmadesse, on näinud seal iseenda palgejoonte asemel Jumala palgejooni. Vanemad, kes toovad oma lapse ristimisele, tunnistavad, et see inimolend viimselt ei ole nende toode, nende tahte või isegi nende armastuse vili, vaid ta on sündinud Jumalast.

Me kipume oma seisuse, oma identiteedi, oma olemuse Jumala lastena aeg-ajalt unustama. Ühes lapsena nähtud multifilmis läheb arglik hiireke, keda kass taga kiusab, võluri juurde ja palub abi. Võlur muudab ta koeraks. Koer on täis julgust ja eneseimetlust niikaua kui silmapiirile ilmub kass. Ta pistab putku ja tõttab jälle võluri juurde abi otsima. Võlur muudab ta nüüd tiigriks, kes läheb uhkelt ja uljalt, rind ees, ning laulab: Lükkan mäge käpaga, mägi hakkab kõikuma, jõe võin ühe sõõmuga tühjaks juua rõõmuga. Aga kui vastu tuleb kass, hakkab tiiger värisema ning püüab puujuurte all olevasse urgu pugeda. Võlur küsib temalt: „Miks sa värised? Sa pole ju nüüd enam vaene väeti hiireke, vaid kõikvõimas tiiger?“ Hiir aga piiksub: „Mina tean seda küll, et ma tiiger olen, aga kas kass ka teab?“

Head sõbrad, milline küll võiks olla meie elu siis, millised vägevad teod kasvaksid välja meie uuest olemisest, kui igal hetkel tajuksime vahetult Jumala Vaimu endas, keda meie peale ohtralt on valatud, kui igal hetkel teaksime – mitte üksnes intellektuaalselt, vaid teaksime iga oma ihurakuga, et me oleme Jumala lapsed ja igavese elu pärijad. Paraku peame ikka ja jälle kogema, et sarnaneme tolle hiirega, kes unustas, et temast on saanud kõikvõimas tiiger, ja pistis plehku kassi eest. Me unustame, et need ebajumalad, kellele me lõivu maksame ja kelle ees värisedes kulutame oma aega ja vaimujõudu, on Kristuses võidetud, on osutunud tühjadeks varjukujudeks.

Seepärast tuleme me kristlastena, jumalalastena, Kolmainu Jumala nimesse ristitutena ikka ja jälle kokku, ennekõike aga tuleme pühapäeval, kaheksandal loomispäeval, Kristuse ülestõusmise päeval, et üksteist kinnitada ja julgustada, kogeda osadust Jumala ja Tema kogudusega, pöörduda tagasi ristimise armu juurde, milles meile on antud uks uude ellu, aga ka vägi võidelda selle uue elu püsimise ja kasvamise eest meis ja meie kaaslastes. Nõnda on Kristus, kelle ristimisel kord taevad avanesid, ka täna meie keskel oma Vaimu läbi, oma Sõnas ja pühas armulauas ja me tohime teada ja kogeda, et meie elu ei määra mitte kalendrid, tööplaanid ja tegevuskavad, rollid ja positsioonid, tähtajad ja aruanded, õnnestumised ja luhtumised, ka mitte aastanumbrid, kuupäevad ja kellaajad. Sel kõigel taanduda lastes me kogeme, et ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu . Igavene praegu, kus Tema, kes meid ristimises oma lasteks ja pärijaiks on sünnitanud, meile kinnitab: Ära karda, sest mina olen sinuga, ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 10.01.2010

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346