Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks armastust,
siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma ei saavutaks midagi.
Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.
Armastus ei hääbu kunagi.
Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,
olgu keeled - need vaibuvad,
olgu tunnetus - see lõpeb ära.
Sest poolikult me tunnetame
ja poolikult me ennustame,
aga kui tuleb täielik,
siis kõrvaldatakse poolik.
Kui ma olin väeti laps,
siis ma rääkisin nagu väeti laps,
mõtlesin nagu väeti laps,
arutlesin nagu väeti laps.
Aga kui ma sain meheks,
jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.

Armas kogudus, vennad ja õed! 1.Korintose kirja 13. peatükk, mida nimetatakse Uue Testamendi armastuse ülemlauluks, on ilmselt üks tuntumaid tekste kogu Piiblis, eriti selle peatüki lõpusõnad: Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Ilmselt ei ole olemas inimest, keda kõne armastusest ei puudutaks, kes ei igatseks olla armastatud ja – vähemasti oma sügavamas südamepõhjas – armastada ka ise, elada oma elu nõnda, et meie mõtteid, sõnu ja tegusid juhib ja kannab armastus.

Tänasel jumalateenistusel on neile Pauluse sõnadele antud kindel liturgiline raamistus. Paastuajaeelne pühapäev kannab eneses teemat „Jumala armastuse ohvritee“. Eeloleval kolmapäeval, tuhkapäeval algab 40-päevane paastuaeg, mis juhib meid Jeesuse risti ja ülestõusmise juurde. Jumala armastus saab avalikuks enesest loobudes, end alandades, end ohvriks tuues – kuni kannatuste ja surmani. Me palume, et Jeesus avaks meie silmad, nagu pimedal Bartimeusel ja teeks meid nägijaiks – nägijaiks eelkõige Jumala armastuse suhtes.

Nii tuletab paastuaja künnisel kuuldud armastuse ülemlaul meile meelde, et paastuaja sügavam mõte ja tähendus ei ole mingites välistes piirangutes või kõrgendatud religioossuses, vaid valmistumises paasamüsteeriumi – Jeesuse risti ja ülestõusmise saladuse intensiivsemaks taipamiseks ja kogemiseks. Paastuaeg on otsekui ettevalmistus selleks, et Jumala armastus, mis on avalikuks saanud Kolgatal, meid aina enam hõlmaks ja enesesse haaraks. Teisalt meenutatakse meile paastuaja alguses, et mistahes meiepoolsed pingutused ja saavutused, loobumine, distsipliin, heateod, palved ja jumalateenistused on tühjad ja sisutud, kui Jumala armastus meid ei täida, kui me sellele pole avanenud ega seda enesesse võtnud.

Fideeliku viga on selles, et tema tee on ühesuunaline: mina tulen ja teen ja korraldan kõik, mis vaja. Kuid ühesuunalisel teel ei ole vastutulijaid ja me ise ei saa olla vastuminejateks. Siin sõltub kõik vaid sellest, kuidas ja kuhu meie läheme, kui palju meil jätkub jõudu, kuipalju on veel kütust ja kas kaart ja kompass on seekord kaasas või mitte.“

Pauluse sõnu usukangelase või Fideeliku saavutustest võiks püüda sõnastada ka pisut tänapäevasemalt: kui mul oleks suurejooneline visioon oma elust ja mu lähemad ning kaugemad prioriteedid oleksid kindlalt paigas, aga mul poleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Kui ma oskaksin suurepäraselt juhtida oma aega ja tööprotsesse, ja ma suudaksin töötada nii tulemuslikult, et võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma vastaksin kõikidele oma telefonikõnedele ja e-kirjadele, ja kui ma annetaksin 10 protsenti oma tuludest kirikule ja heategevusorganisatsioonidele, ja kui ma korraldaksin oma perele päikesereise Egiptusesse ja suusareise Alpidesse, ja kui ma kulutaksin kõik oma säästud lastelaste kõrgharidusele, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.

Armastuse tee, see veel ülevam tee, mida näitab meile Paulus, on kahesuunaline tee, millel kohtume Jumala armastusega, mis sageli ilmneb meie kaasinimestes. Õigeusu kunagine metropoliit Antonius Sourozhist Inglismaalt kõneleb oma katsumustest palvetamisel. Teinegi kord koges ta palvetamise raskust ja seda, kuidas kiriku poolt ette antud palved ei ole ikka paris tema omad palved, need ei kola kokku tema kogemuste, tunnete ja taotlustega. Ta kõneles sellest oma vaimulikule isale, kes keelas tal tervelt ühe aasta vältel kasutada palveraamatu palveid ja piirduda vaid sellega, et õhtul magama heites õnnistada end püha ristimärgiga ja ütelda: "Issand, kõigi nende palvete pärast, kes mind armastavad, päästa mind." "Ja selle palve järel," ütleb staarets talle, "pead hakkama mõtlema kõigi nende peale, kes sind armastavad, armastavad sind nii tõeliselt, nii sügavalt, et sa ise ei pea koguni mitte palvetama, sestnende palved kannavad sind".

Isa Antonius kirjeldab, kuidas ta süda oli tais rõõmu ja suu hõiskamist iga nime juures, kes meelde tuli ja kellest ta teadis – tema palvetab minu eest, tema mõtleb minule. Esmalt tulid meelde isa ja ema, vanavanemad ja sobrad. Siis aga üha võõramad ja lausa unustatud inimesed. Kuni lõpuks jõudis ta Jeesuse Kristuse ja Jumalani ning taipas, et see maailm on ju üksnes armastuse meri, millel tema võib purjetada.

Nõnda harjutades jõuab isa Antonius küsimusteni: "Aga kuidas on nende inimestega, kellele ma mõtlesin? Kas ka nemad võivad minule mõeldes loota sellele, et minu palved neid kannavad? Kas nad võivad Jumala poole ohata: Issand, tema palvete pärast, päästa mind? Võibolla igatsevad kõik need inimesed, keda tunnen ja tean ja kellest paljusid ma ei suuda armastada nii nagu tahaksin just vaid ühte inimest, kes nende eest palvetaks?“

Armas vend ja õde Kristuses, tahan Sulle algavaks paastuajaks soovida pöördumist omaenese tegude ja tegematajätmiste, puuduste ja vooruste, omaenese isiku juurest Kristuses ilmunud armastuse juurde ja silmade avanemist, et Sa näeksid ja kogeksid enese ümber armastavaid ja palvetavaid inimesi, kelles peegeldub Jumala enda otsatu ja igavene armastus, ning laseksid sellel armastuse merel kanda oma elulaevukest.

Jumala tee on alati kahesuunaline. Ainuüksi siis, kui armastus meile vastu tuleb – Kristuses ja meie kaasinimestes, on meil mõtet edasi liikuda. Aamen.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346