neljapäev, 21. november 2024 |
|
JUTLUSED JA TEKSTID Võidupüha Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest. Efesose 6:10-18 Üks sagedamini kasutatavaid metafoore inimelu kohta on „võitlus“. Elu on võitlus – seda mõtet kuuleme ühes või teises sõnastuses ikka ja jälle, erinevates seostes ja erinevate inimeste suust. Kogu inimkonna ajalugu võib kirjutada ja kirjeldada sõdade ja lahingute ajaloona. Kui me loeme vanu kroonikaid, mida on seal jäädvustatud kõige rohkem? Lahinguid, sõjakäike, röövretki... Kuid ka rahuajal sobib paljude majanduslike, ühiskondlike ja psühholoogilistegi protsesside kirjeldamiseks sõna “võitlus”. Mis on siis äri muud kui võitlus? Mis on konkurents muud kui võitlus? Mis on poliitika muud kui võitlus? Võitlus turu, kasumi, võimu, tunnustuse, lugupidamise, prestiizhi pärast. On olemas veelgi kangem sõna – olelusvõitlus, mis taandab tegelikult kogu olemasolu, kogu eksistentsi võitlusele, sõjale, lahingulöömisele. Igaüks võitleb oma koha eest päikese all. Ka Piiblis, Raamatute Raamatus kutsutakse meid üles võitlusele. Kuid siinjuures peab silmas pidama kaht asja. Esiteks: meil ei ole ju maadlemist vere ja liha vastu, vaid "valitsuste" vastu, "meelevaldade" vastu, selle pilkase pimeduse maailmavalitsejate vastu, kurjade taevaliste vaimude vastu . Siin tehakse meile väga üheselt selgeks, et ristiinimene ei võitle mitte "liha ja vere", st oma kaasinimeste vastu, vaid tal on hoopis teised vaenlased. Tõepoolest, Pauluse-aegses maailmapildis tähistasid need valitsused ja meelevallad erinevat liike deemoneid, üleloomulikke kurjuse jõude, kes püüavad inimest manipuleerida ja teda ära kasutada, teda Jumalast eemaldada ja õigelt teelt kõrvale eksitada. Aga missugused deemonid varitsevad inimesi meie päevadel, püüdes meid saagiks haarata ja meie hinge- ning elujõudu hävitada? Kui Pauluse mõtteid pisut kaasaegsemalt sõnastada – ehk on meil siis maadlemist ükskõiksuse, käegalöömise, jõuetusetunde, lootusetuse, resignatsiooni, depressiooni, konformismi, letargia vastu... Uhked ja keerulised nimed neil deemonitel nagu muistegi ning nendega on meil võitlemist ja maadlemist. Esmalt iseendi sees, sest igasugu võitlus kristlikus mõttes algab igapäevasest isiklikust meeleparandusest, uuenemisest ja pühitsusest. Uku Masing on kirjutanud oma essees "Vana Testamendi evangeelium", et maailmas on olemas, ja saab veel hulk aega olema, ainult kahte tüüpi inimesi: shamaanid, kes võitlevad deemonite või haiguste vastu, ja röövryytlid, kes võitlevad inimeste vastu. Masingu meelest on kogu maailmaajalugu röövryytlite armetu katse moodustada maailm, mis koosneks ainult röövryytlitest, maailmaajalugu on tõepoolest ainult selle ajalugu, kuidas inimsoo patune rumalus ja laiskus on püüdnud end õigustada loendamatute röövryytliõpetuste varal. Siit jätkates, ja Masingu mõtet lihtsustades, tõepoolest on inimesi, kelle elusihiks ja olemisviisiks on tarbimine, ahnitsemine, konkurents, olelusvõitlus, kes küsivad iga asja puhul: Mida mina sellest saan? Mis see mulle annab? Need on inimesed, kelle jaoks sõprus tähendab kasulikku äritehingut, ning põhimõtted ja maailmavaadegi vahetub vastavalt sellele, mis parasjagu hinnas on, mis müüb. Need on inimesed, kes näevad oma ligimestes konkurente, kelle vastu peab võitlema, kellele peab end tõestama, kellele peab “ära tegema” ja “ära panema”. Need inimesed on röövryytlid. Ja kahjuks on just röövryytel see meie aja kangelane, see ideaal, see superman, see tegija, keda hinnatakse ja kellega tahetakse sarnaneda. Aga kõigil aegadel on olnud ja on neid, keda Masing nimetaks shamaanideks, kelle ülesandeks ja rolliks on olla tervendaja, puhastaja, lepitaja, rahusobitaja. Kelle jaoks ei ole oluline, see, mis nemad elult võtavad või saavad, vaid see, mida nad võivad endast anda või maha jätta. Kes ei mõtle niivõrd iseendale ja oma heaolule kui teistele. Kes ei näe ligimestes konkurente või äripartnereid, vaid pigemini inimolendeid, keda saab teenida, tervendada – seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Shamaan on see, kes tervendab loodust ja keskkonda, kes tervendab inimestevahelisi suhteid ja kogukonda. Röövryytleid kardetakse ja põlatakse, shamaane armastatakse ja austatakse. Neid on vähe, aga nende olemasolu on valguskiireks, annab lootust ja julgust. Ja teiseks – võitluse juures on olulised võitlusvahendid, relvad, sõjariistad. Ristiinimese võitlus ei käi hangude ega odadega, tankide ega püssidega, ka mitte poliitilise kampaania ja lobby-töö või ajakirjandusliku paljastamisega, ka mitte nutikuse, veenmisoskuse või kavalusega – kuigi kõiki neidki on mõnikord tarvis. Vaid meile öeldakse: Pange ülle Jumala sõjavarustus! Teie niuded olgu vöötatud tõega ja ülle pandud olgu teil õiguse soomusrüü ja teie jalga olgu seotud valmidus kuulutada rõõmusõnumit rahust. Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled. Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, tähendab: Jumala Sõna. See on kristlase sõjavarustus. Üks laev oli teel Põhjamere skääridest ja karidest palistatud sadamasse. Reisijad seisid tekil ja vaatasid imestusega, kui osavalt loots karide ja maakitsuste vahel loovis ning suurt laeva kahjustamata enda järel sadamasse juhtis. Keegi reisijatest ütles lootsile: „Teil peab vist küll iga veealune kari teada olema, et suudate meid nõnda turvaliselt koju viia.“ Loots vastas: „Oh ei. Kellelgi pole võimalik tunda kõiki karisid, neid on liialt palju. Ma tean lihtsalt õiget teed.“ Armsad sõbrad, kõiki ohte pole võimalik ette näha ja vältida. Aga andku Jumal meile tarkust, et me üksikinimeste ja rahvana teaksime õiget teed. Aamen. Marko Tiitus Koguduse õpetaja 23.06.2010 Viljandi Jaani kirik |
|
| üles |
EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee |