Tulge, pöördugem Issanda poole,
sest tema on meid murdnud
ja tema parandab meid;
tema on meid löönud
ja tema seob meid!
Tema teeb meid elavaks kahe päevaga,
kolmandal päeval aitab ta meid üles
ja me võime elada tema palge ees.
Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat:
ta tuleb nagu ilus koidupuna;
ta tuleb meile nagu vihm,
otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.

Hoosea 6: 1-3

Tundmatu mõistmine ja tajumine läbi tuttava on üks viis maailma avastada ja tundma õppida. Nii on ka Jumala, selle Suure Tundmatuga, kelle kujutlemine ja kellest mõtlemine on võimalik üksnes inimmaailmast laenatud analoogiate või võrdumite abil. Mõnikord heidetakse ette, et Piibli Jumal on liiga inimlik, antropomorfne – Talle on omistatud inimlikke jooni, kõneldes näiteks sellest, et Jumal vihastab või annab andeks. Aga meil ei ole võtta Transtsendense, meie kogemuse ja taju piiridest väljaspool oleva reaalsuse kirjeldamiseks teisi sõnu, kui need, mis on võetud meie inimlikust maailmast.

Tänases Vana Testamendi lugemises kõneldakse Jumalast kui loodusnähtusest: Ta tuleb nagu ilus koidupuna, Ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad. Usun, et eestlase hinge- ja vaimulaadile võiks niisugune Jumalast rääkimise viis olla mõistetav ja lähedane – oleme ju harjunud pidama loodut hingestatuks, pühaks ja elusaks, tajuma loodus Looja kirkust, nägema metsarajal Looja jalajälgi. Nii kõlavad need prohvet Hoosea sõnad meile peaaegu sama müstiliselt nagu vendade Urbide laul:
Vihmana ma sajan, vihmana ma sajan aeda;
tuulena ma lendan, tuulena ma lendan ringi;
järvena ma vaatan, järvena ma vaatan üles;
taevana ma kuulan, taevana ma kuulan alla;
tuulena ma kannan, tuulena ma kannan jõudu;
kastena ma emban, kastena ma emban jalgu;
mäena ma vaikin, mäena ma vaikin paljust;
merena ma randun, merena ma randun õue.

Kristuse ülestõusmine surnuist on otsekui ilus koidupuna, mis lõpetab sünkmusta öö ja kuulutab uue päeva algust, nagu kevadine vihm, mis mõne tunniga võib panna maa pärast pikka ja väsitavat talve haljendama ning laseb uuel kevadel, uuel elul, uuel loomisel tärgata. Nendest kujunditest lähtudes ja neis püsides soovin kõnelda Kristuse ülestõusmise tähendusest neljal erineval tasandil.

Esmalt, ülestõusmine üksikinimese jaoks ja tema elus. Inimene, kes kohtub Ülestõusnuga, kogeb uue päeva koidikut ja elukevade saabumist sõltumata sellest, millisesse punkti oma elurännakul ta parasjagu jõudnud on. Ta teadvustab surma reaalsust – nii nagu seda teadvustasid jüngrid Suurel Reedel. Ülestõusmine ei tee surma olematuks, ei lükka teda edasi, ei „kodusta“ ka mingil viisil surma ja kaduvust, kuid surmalt on võetud tema kohutavus ja lõplikkus – surma astel on katki murtud, kui kasutada piibellikku väljendit.

Kohtumises Ülestõusnuga tõotatakse ja tegelikult juba antakse maitsta olemist väljaspool aega ja ruumi, olemist Igaveses armastuses. See kohtumine ei sünni mitte ainult kord aastas, ülestõusmispühal, vaid igas liturgias, igal pühapäeval – ülestõusmise päeval, esimesel ja kaheksandal loomispäeval, igas armulauas, kui Ülestõusnu ihu ja veri saab söömise ja joomise aktis meie ihuks ja vereks, Tema elu meie eluks, Tema olemus meie olemuseks.

Ning siit jõuamegi ülestõusmise tähenduse teise tasandini, mis puudutab Kirikut. Tean, et kui me kõneleme tänapäeval Kirikust, siis kaldume silmas pidama ennekõike institutsioone, kiriku välist kuju ja korraldust, tema ajas ja ruumis jälgitavaid omadusi. Ning kuna kaasaja inimene kipub olema skeptiline mistahes institutsioonide suhtes, siis kaldub see kahtlustav, umbusaldav meel üle ka Kiriku suhtes. Ometi ei ole Kirik midagi muud kui keskkond, kus kohtuvad taevas ja maa, Jumal ja inimene, Ülestõusnu ja maised palverändurid.

Just seepärast on kahju, et viimasel nädalal ajakirjanduses toimunud aruteludes Moskva Lunastaja kirikus toimunud punkbändi Pussy Riot skandaalse kontserdi ja naistele määratava võimaliku karistuse üle on hakatud vastandama inimlikkust ja pühadust, inimõigusi ja usklike õigusi kehtestada pühakojas teatud reegleid. Tegelikult ei ole, kristliku arusaama kohaselt, pühadust lahus inimestest ja inimsusest, ning samuti ei saa rääkida inimlikkusest ja inimeseksolemisest lahus pühaduse dimensioonist ja pühaduse kogemusest. Kirik on sild argise ja püha, maa ja taeva vahel, aga mitte selles mõttes, et mingi hoone või preester seisaks ja vahendaks seda, vaid kõigi usklike kogu on seda tervikuna, pühas kohtumises Ülestõusnuga saavad argine ja püha, Looja ja loodu üheks ning see kohtumine pühitseb meid preestriteks ja sillaehitajateks taeva ja maa vahel.

Kolmandaks, Kristuse ülestõusmisel on tähendus kõigi inimeste, kogu inimkonna jaoks. Apostel Paulus kõneleb Kristusest kui uuest Aadamast, öeldes: Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. (1Kr 15:21-22) Nii nagu kevadine vihm kastab vahettegemata kõiki puid, põõsaid ja maastikke, nagu koidupuna kuulutab uue päeva algust kogu maale, nii ei ole ka Kristuse ülestõusmine rõõmusõnum mitte üksnes valitud seltskonnale, ta ei ole ka usupüha kitsas mõttes – ühe kiriku või religiooni järgijatele – vaid uus perspektiiv kogu inimkonnale ja tema ajaloole: perspektiiv, milles on võidetud surm ja vaen, lahknevused ja kildkondlikkus, ning milles on kaotatud vaheseinad rahvuste ja kultuuride vahel, sest kirgastunud on Elu oma sügavamas, puhtas, loodupärases olemuses.

Seetõttu ei ole ka Kirik midagi muud kui märk või ikoon uuest inimkonnast või, ütleksin isegi, maailmakorrast, kus kõik inimesed on saanud elavaks Kristuses. Ning seetõttu on Kirikule alati omane universaalsus, kõikehõlmavus, mis välistab igasuguse partikularismi, klubistumise, ühe rassi, rahvusgrupi või vagaduslaadi eraasjaks olemise, ning kutsub meid uue loodu preestritena teenima, armastama ja pühitsema kogu inimkonda.

Ja viimaks, Kristuse ülestõusmise tähendus on kosmiline, see hõlmab kogu loodut. Usun, just seepärast on Vana Testamendi prohvet Hoosea Kristuse ülestõusmisele kui kosmilisele sündmusele viidates valinud võrdpildiks päikesetõusu ja kevadise vihma. Usun ka seda, et just selle aspekti taandumine või varjulejäämine on olnud üks olulisi põhjuseid, miks ülestõusmise sõnum ja kogu ristiusk on muutunud tänapäeva Lääne ühiskonnas marginaalseks. Üheltpoolt on viimase viie sajandi jooksul rõhutatud Lääne kristluses ühekülgselt 1. Moosese raamatu 1. peatüki lauset: Täitke maa ja alistage see enestele! , mis on saanud progressi ja piiramatu tarbimise religiooni alustalaks ning teinud inimesest pigem looduga manipuleerija kui tema pühitseja. Mürgitatud õhk, saastatud vesi ja laastatud maapind on selle saatusliku eksimuse tunnismärkideks ja näitavad meile inimestena, aga eelkõige Kirikuna väga selgelt, kus tuleb meil parandada meelt.

Teiseltpoolt on aga ühekülgne ka ennast loodususu või maausuna propageeriv ning loodust romantiseeriv ja idealiseeriv ilmavaade, mis näeb inimest üksnes osana loodusest kui tervikust ega rõhuta tema erilist rolli Jumala kaastöölise ja kaasloojana, mateeriale vaimse dimensiooni andjana, loodu kirgastaja ja preestrina. Apostel Paulus kirjutab roomlastele: Loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist. Loodus on ju allutatud tühisusele – ei mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt – kuid ometi lootuse peale, et ka loodus ise vabastatakse kord kõdunemise orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. (Rm 8:19-21).

Metropoliit Stefanuse sõnadega: „Loodud maailma olukord, tema läbipaistvus või läbipaistmatus, tema vabanemine Jumalas või orjastamine surmale ja kaduvusele sõltuvad inimese põhilistest hoiakutest, sellest, kas inimene on läbipaistev või läbipaistmatu jumalikule valgusele ja ligimese kohalolekule. Inimese osadusvõime määrab maailmakõiksuse seisundi. Vähemalt algselt oli see nii, ja on seda ka praegu Kristuses, Tema Kirikus.“

Armsad vennad ja õed! Meie osadusvõime määrab maailmakõiksuse seisundi, mitte vastupidi. Kristuse surma ja ülestõusmisega sai jumalik valgus, armastuse valgus meie jaoks läbipaistvaks, ning Temaga, Tema ülestõusnud loomusega täitudes ja samastudes muutume sellele valgusele aina läbipaistvamaks ja läbipaistvamaks ning Kristuse kohalolu meis saab aina kirkamaks. Ja see on rõõmusõnum, lunastus ja pühitsus kogu loodule.

Kandkem endas seda jumaliku valguse läbipaistvust ning rõõmu, kui läheme siit kojast – pühitsema Jumala loodud maailma, oma ligimesi, inimsuhteid, aga ka teadust, kunste, poliitikat ja majandust. Ja see, kes istub troonil, ütles: Ennäe, ma teen kõik uueks! (Ilm 21:5) See uueksloomine on alanud Kristuse ülestõusmises ja - imede ime - meid on kutsutud selles uueksloomises osalema. Aamen.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346