|
JUTLUSED JA TEKSTID
Jutlus Cantate pühapäeval, 28.04.2013. Marko Tiitus
Jh 16: 5-15
Armsad sõbrad! Kirikuaastas oleme me ülestõusmispühade ja nelipühade vahelises ajas, mis on üheltpoolt ülestõusmispüha laiendus, rõõmuaeg, Suur Pühapäev (magna Dominica), nagu ütles kirikuisa Tertullianus, ja teiselt poolt ettevalmistus Püha Vaimu tulekuks ja vastuvõtmiseks. Ülestõusmisaja pühade evangeeliumitekstid on laetud lahkumise ja jällenägemise, ootuse ja täitumise, praeguse hetke ja saabuva aja vahelisest pingest. Jüngrid ei saanud võtta Püha Vaimu vastu otsekohe, sest nad polnud selleks valmis – 50 päeva ülestõusmispühade ja nelipühade vahel pärineb Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatu kronoloogiast ning tähistab nende nn inkubatsiooniperioodi, aega, mil nad pidid kogema lahusolekut Jeesusest ja sisemiselt küpsema selleks, et Ta võiks tulla taas ja jääda Pühas Vaimus nende ellu alatiseks.
Kuid sõnad, mida Jeesus ütles oma jüngritele õhtul enne oma kannatamist ja surma, kõnetavad ka meie kõrvu ja südant: Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui Tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib Ta teid kogu tõesse, sest Tema ei räägi iseenesest, vaid Ta räägib, mida kuuleb, ja Ta kuulutab teile tulevasi asju. Need sõnad ootamise ja küpsemise vajalikkusest millegi suure ja olulise taipamiseks, vastu- ja omaksvõtmiseks on praeguse mõtte- ja elulaadiga harjunud inimesele tõenäoliselt arusaamatud.
Me väärtustame kiirust, mobiilsust ja efektiivsust – kõike, mis liigub ruumis ja ajas kiiresti. Ootamine teeb kärsituks ja tülgastab. Sain nädalapäevad tagasi uue diivani, mida olin pidanud lubatud 4-6 nädala asemel ootama 3 kuud. Kuidas on see võimalik, olin ma sunnitud kaupmehelt küsima, et klient peab ootama oma tellimuse täitmist 3 kuud. Kümme minutit haigla või perearsti ootetoas teeb närviliseks. Laulatusvestluse aega kokku leppida sooviv noormees ütleb, et ta helistas eile õhtul kaks korda ning kuna ma kõnele ei vastanud, lisas juurde: „Te olete vist väga hõivatud inimene.“
Me oleme harjunud saama oma tahtmise kohe. Ei ole tarvis oodata suve, et nautida päikesepaistet ja merevett, sest päikesereise korraldatakse aasta läbi. Ei ole tarvis pruuti silmadega süüa ja pulmaööd oodata, sest seksuaalsuhteni võib jõuda juba esimesel tutvusel, kui vaid kondoom käekotis ligi on. Üha rohkem ja rohkem pöördub vaimuliku poole inimesi sooviga saada ristitud ja leeritatud „kiirkorras“ või „individuaalselt“, kuigi ristimiseks valmistumine kestab tänapäeval paar-kolm kuud, mitte paar-kolm aastat nagu vanaaja kirikus.
Mida see siis tähendab, kui Jeesus ütleb – mitte lihtsalt möödakäijatele, vaid oma kõige lähematele õpilastele ja sõpradele, kes on koos Temaga külg külje kõrval elanud kolm aastat: mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda? Mis ta salatseb ja manipuleerib infoga? Ladugu aga kõik lagedale ja kohe!
Ülestõusmisaeg ja tänane evangeeliumitekst kutsuvad meid mõtlema sellele, et ootuse ja ettevalmistuse ajad kuuluvad meie elu – see on väärtus omaette, mitte lihtsalt tüütu eeltingimus, mis tuleb kiiresti läbida. Käimise, kurameerimise või kihluse periood mehe ja naise vahelises suhtes on midagi kaunist ja väärtuslikku, ilma milleta on paarisuhe vaesem. Olla katekumeen, ristimiseks valmistuja, leeriõppija, tulla jumalateenistusele just niisuguses rollis ja staatuses valmistab meid ette selleks päevaks, kui me võtame vastu ristimise sakramendi ja saame koguduse täisõiguslikuks liikmeks.
Kuid samas räägivad Jeesuse sõnad meile ka sellest, et Jumala ees oleme me õpilased kogu oma elu, ka pärast ristimist ja esimest armulauda, ka pärast aastakümneid küpsenud elu- ja usukogemust, ka pärast doktorikraadi omandamist teoloogias või kirikumuusikas. Meil ei pea olema ega saagi olla valmis ja lõplikke vastuseid kõigile meie elu ja vaimse maailma küsimustele, vaid me võime usaldada Püha Vaimu, Jeesuse Vaimu, kes meid juhib meie vaimsel teekonnal ja juhatab meid kogu tõesse.
Küllap oleme paljud endalt aeg-ajalt küsinud – millal oleme inimestena valmis. Valmis iseseisvaks eluks, valmis abieluks, valmis ühe või teise ameti jaoks, valmis ristimiseks. Valmis elu jaoks, valmis surma jaoks, valmis Jumala jaoks. Keeleliselt võib valmidus tähendada erinevaid asju. Kui kook on valmis, siis võta ahjust välja ja hakka sööma, midagi ei ole tarvis enam lisada. Niisugust valmisolekut Jumal meilt ei nõua, sest säärases valmiduses on lõpetatus ja surm. Kui aga keegi on valmis asuma matkale, siis tähendab see seda, et seljakott on pakitud, saapad on mugavad ja siht teada. Tee võib alata. Just niisugust valmisolekut on meil vaja elu olulisteks sammudeks ja otsusteks, valmisolekut asuda teele ja usaldada Püha Vaimu, kes meid tasakesi ja hellalt, ent kindlalt juhib kogu tõesse.
Mõni aasta tagasi kirjutas teoloog ja religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein usulisest pingest minevikku ja tulevikku vaatavate maailmade vahel. Osade kristlaste jaoks on usulises mõttes ideaalne aeg minevikus, Kristuse eluajale või reformatsioonile võimalikult lähedalolev periood. Nende meelest on kogu tõde leitav minevikust, kas siis Pühakirjast või kiriku traditsioonist. Sellise minevikulise lähenemisega kaasneb sageli ka omaaegse elukorralduse idealiseerimine ning hilisemat ajalugu vaadeldakse moraalse ja usulise allakäiguna. Minevikku vaatajad tunnevad end sageli ohvritena, sest nende ihalust omaaegsete tavade järele mõistavad vähesed.
Tulevikku vaatavate kristlaste olukord on teine. Valitseb seisukoht, et täielikku tõde ei leia vastava usuliikumise algusest ning varasem elukorraldus ei sisalda hilisemat. Kiriku algusaeg ei ole olnud sugugi täiuslik ning Jumala jätkuv loomis- ja täiustamistöö toimub igal ajastul. Uutele saabuvatele arusaamadele viitavad ka Jeesuse sõnad: Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui Tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib Ta teid kogu tõesse, sest Tema ei räägi iseenesest, vaid Ta räägib, mida kuuleb, ja Ta kuulutab teile tulevasi asju.
Armsad sõbrad, kui me valmistume nelipühadeks ja Püha Vaimu vastuvõtmiseks nii iseenda kui oma kiriku elus, siis ei pea me heituma sellest, et me ei tea ega mõista veel paljut, et meie kirik või kogudus pole täiuslik ega valda kogu jumalikku tõde, võime leppida oma poolikusega nii isiklikus kui kollektiivses plaanis ning näha just selles kasvamise ja küpsemise võimalust. Usaldagem siis Jeesust, kes on meile tõotanud läkitada Tõe Vaimu ja laskem Temal juhtida oma samme Tõe ja armastuse poole. Aamen.
|
|