Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.

Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda  nagu nende kirjatundjad.

Matteuse 7:24-29

Head kaasteelised Jeesuse Kristuse jälgedes! Poolteist aastat tagasi toodi Ugalas lavale Carlo Goldoni komöödia „Kahe isanda teener“, mille peaosaliseks on Uku Uusbergi poolt kehastatud teener Truffaldino, kes asub enam-vähem samaaegselt kahe erineva isanda teenistusse, kes kumbki teineteise olemasolust midagi ei tea. Sellest tuleneb hulk naljakaid ja lustlikke olukordi, kus Truffaldino peab korraga kahele isandale õhtusööki serveerima, jookseb liudade ja vaagnatega end hingetuks ning ajab road ja seltskonnad sassi, või siis saadavad mõlemad isandad Truffaldino postkontorisse, kuid too, oskamata lugeda, vahetab kogemata ära nende korrespondentsi. Truffaldino müttab ja mürgeldab kogu õhtu laval, higipull sõna otseses mõttes nina otsas tilkumas, et täita oma isandate korraldusi, luiskab kord ühele, kord teisele, püüab siis end oma valede võrgust kuidagi välja keerutada, et jääda mõlemale isandale ustavaks teenriks ja saada ükskord ometi korralik õhtueine.

Teatrisaalis istudes tabas mind äratundmine: kas pole ma ka ise erinevaid ameteid ja rolle täites nagu Truffaldino, vabandades oma puudumist mõnelt üldkiriklikult nõupidamiselt sellega, et koguduses on palju tööd, ning teatades samal ajal koguduse juhiabile, et pean minema mõnda praostkonna kogudust külastama ja jõudma seejärel linnavolikogu istungile. Vahe on ainult selles, et mul pole mitte kaht isandat, vaid vähemasti viis, kui piirduda ainuüksi ametialaste kohustustega.

Veelgi sügavamalt järele mõeldes sain aga aru, et küsimus pole üksnes minus: „Kahe isanda teener“ kujutab väga tabavalt just kaasaja inimese pidetut, rutakat, erinevate ootuste ja kohustuste vahel lõhestunud elustiili, kus me püüame olla tublid väga paljudes valdkondades ja sageli pole keegi meiega rahul, iseendast rääkimata. Wilfrid Stinissenil, karmeliidi preestril ja vaimulikul teejuhil on õigus väita: „Tänapäeva inimene kannatab eelkõige enesepõlguse, sisemise lõhkikäristatuse tunde, enese väärtusetuse, enese mitte millekski kõlbmatuse tõttu. Ta tunneb endas puuduvat terviklikkust. Ta ei tunne end esmajärjekorras mitte patusena, vaid haavatuna.“

Teisisõnu – kui kasutada pilti tänasest evangeeliumist Jeesuse mäejutlusest – on küsimus aluses või vundamendis. Igaüks, kes ehitusega vähegi kokku puutunud on, see teab, et ei ole mõtet tegeleda pragudega välisvoodris, räästaplekkide paigaldamise või korstnapitsi ladumisega, kui maja on ehitatud liivale – vundament on jäänud ühel või teisel põhjusel valamata. Kuigi meie kliimas ei ole niisugusi üleujutusi nagu Palestiinas, ei püsi lihtsalt maapinnale rajatud müürid või puitkarkass kuigi kaua. Nii on see ka inimese elus. Paljud meist tunnevad aeg-ajalt sedasama lõhkikäristatuse, kahe või kaheteistkümne isanda teenri tunnet ning soovivad midagi oma elus muuta. Kuid siis ei taheta, osata või ei julgeta küsida vundamendi järele, elu põhialuste järele, vaid otsitakse abi fassaadi või konstruktsioonide uuendamisest – tegeletakse ajaplaneerimisega, leitakse mõni uus harrastus, korraldatakse välisreis või soetatakse uus eluase, mõnikord isegi uus armusuhe. Kuid see kõik annab vaid ajutisi tulemusi, kui elul puudub siht või toetuspunkt.

Mõnikord võib juhtuda nii, et terved ajastud, kultuurid ja tsivilisatsioonid kaotavad pidepunkti või sihi. Tabavalt on seda kirjeldanud Jaan-Eik Tulve 19.06 Sirbis: „Nõukogude ajale aitas meil vastu panna selge teadmine kuulumisest Euroopa kultuuriruumi. Selles kultuuris, mis tugineb Kreeka ja Rooma antiikühiskonnale ning sai meie ajaarvamise esimestel sajanditel uut hingust kristlusest, kujundati juba esimese aastatuhande keskel välja tugev usule ja moraalile toetuv ideaal. Loomulikult ei puudu selles noores ja värskes Euroopas inimlikud kõrvalekalded, kuid normid on siiski küllaltki kindlalt paigas. Laps teeb ju ka vahel pahandust, jonnib ja kombib oma piire, kuid kindlad kokkulepped aitavad tal ennast leida ja tasakaalu saavutada. Nõnda arenes ka tolles selgete normidega Euroopas ühtviisi nii kunst kui ka teadus ja kui aeg-ajalt juhtuski mõnes kohas võimu kuritarvitamist või mahhinatsioone, siis kõigile teadaolevalt jätkasid säärased isikud maise teekonna lõpul oma teed palju tulisemas ja piinarikkamas keskkonnas. Ehk teisisõnu: see, mis on Euroopast teinud ainulaadse nähtuse inimajaloos, on kahe möödunud aastatuhande loomingulisus. /---/

Loov Euroopa ei olnud sõnakõlks, vaid toimiv ühiskond, mille võrsed jõudsid tänu tsistertslastele ja dominiiklastele juba üle kaheksasaja aasta tagasi ka siiakanti. Selles kultuuris on kajastunud meie paljukiidetud talupojatarkus ning see kultuur on toonud meid loomuliku arusaamani omariiklusest kui ainuõigest vormist sarnase ajaloo ja keelega inimgrupile. Siin me nüüd siis oleme oma Euroopa vendadega, peaaegu et ideaalses ühiskonnas ilma surmanuhtluseta ning kõikide tolereerimisega. Ainuke probleem on selles, et see toetuspind, mis meid siiani on toonud, on hakanud viimase sajandiga kiirelt sulama, nagu mõjuks ka talle kliima soojenemine.“

Jeesus Kristus kõneleb tänases evangeeliumis meile elust, millel on toetuspunkt, alus ja siht. Praegu on moes kõnelda eesmärkidest, nende püstitamisest ja nende poole liikumisest. Nagu ütleb Ülo Vooglaid, siht on eesmärgist palju olulisem. Eesmärk on seisund või olukord, mis on vaja saavutada mingiks ajahetkeks, siht on aga otstarbekaks peetav suund, millel oleks vaja olla kogu aeg. Kui pisut üldistada ja kanda see üle vaimulikku ellu, siis võime näiteks öelda: inimesel võib olla eesmärk lugeda poole aastaga läbi Uus Testament, siht on aga elada oma elu kooskõlas Jumala tahtega, otsides pidevalt selgust, inspiratsiooni ja vaimuväge tema Sõnast; kogudusel võib olla siht paigaldada hansapäevadeks kirikutorni uued kirikukellad ja kellamäng, siht on aga hoolitseda oma pühakoja eest nõnda, et see oleks puhas, kaunis ja kodune, väljendades austust Jumala vastu ja külalislahkust inimeste suhtes.

Jeesus ütleb sessamas Mäejutluses: Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! (Mt 6:33) Jumala Kuningriiki, mille uksed Kristus oma elu, õpetuse, surma ja ülestõusmisega meile on avanud, ei saa muuta vahendiks mingite maiste või ka igaveste eesmärkide saavutamiseks, olgu selleks siis edukus, tervis, hingerahu, head suhted või surmajärgne elu, aga see ei saa olla ka üks eesmärk teiste seas, mida on võimalik saavutada teatavaks ajahetkeks ja mis siis konkureerib teiste eesmärkide ja eluvaldkondadega. Olla kristlane, järgida Jeesust ei ole mitte eluvaldkond, vaid Elu, see pole mitte eesmärk, vaid siht, millel ollakse kogu aeg, see on vundament, mis kannab ja annab tugevuse kõikidele meie elu valdkondadele, eesmärkidele, tegevustele ja motiividele.

Head sõbrad ja kaasteelised! Kui tahame rajada oma elu kindlale alusele, siis ei saa me täna loota, et selle aluse paneks või selged sihid annaks mõni poliitiline jõud, valitsus, kool või veel mõni avalik institutsioon, sest nagu kuulsime, mõnes mõttes on ühiskond tervikuna kaotanud sihi, toetuspind, mis meid siiani on toonud, on hakanud sulama. Seepärast ei aita meid eriti jutud sellest, et riik peaks kaitsma traditsioonilist perekonda või koolis tuleks õpetada usuõpetust. Saame loota vaid iseendale ja Jumalale – selles mõttes, et otsus järgida Jeesust peab olema meist igaühe isiklikul äratundmisel, valikul ja ka loobumisel põhinev otsus.

Soovin ja palun, et me võiksime – sina ja mina, rajada oma elu Jeesusele kui kindlale alusele, mis ei kõigu ajastu moevooludes, tormides ja tuultes. Soovin ja palun, et Kristuse evangeeliumi kuulamine ja Tema armulauast osasaamine annaks mõtte ja sihi iga algava nädala jaoks ning et iga päeva hakul leiaksime kasvõi mõned minutid Jumala tänamiseks, Temalt selguse, rahu, jõu ja tasakaalu ammutamiseks, Temale oma mõtete, sõnade ja tegude rajamiseks. Soovin ja palun, et me ei peaks teenima kaht või kahtkümmet isandat, vaid usaldaksime oma elu ja teekonna Jeesuse Kristuse, oma Meistri tahte, armastuse ja õnnistuse alla.

Otsus järgida Jeesust annab meile sisemise julguse, meelerahu ja tasakaalu – millised siis ka ei oleks arengud või taandarengud meie ümber, mis suunas ka ei liiguks ühiskond, Euroopa või terve maailm, me ei pea sellest heituma, sest meie elul on toetuspunkt. Kui ilusasti, selgelt ja tabavalt on seda väljendanud tänase jumalateenistuse koguduselaul:

Ma tean, mis mina usun,

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346