Maarja tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest et neil polnud ruumi majas. Lk 2:7

Jeesus ütles: Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Jh 14:2-3
 

Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au, minu kunagine õpetaja Usuteaduse Instituudi päevilt alustas oma tänavust jõulutervitust sõnadega: „Paari päeva pärast rakendub üle Eestimaa ja suuresti ka üle maailma üks tavapärane ning tüüpiline stsenaarium: suur osa inimkonnast istub kodus pidulikult kaetud laua taga. Meie majapidamisi täidavad piduroogade aroomid garneerituna kohaliku kombe kohaselt kuuselõhnalisest küünlasärast. Tegus tööaasta on kohe-kohe jäämas seljataha, jõulupuhkus on otsekui õiguspärase ootuse täitumine. Selle stsenaariumi järgimine on nii omane, et tundub lausa kohatuna küsida: miks see nii toimub?, kus on selle rahulolu allikas?, kas see kõik jääbki nii korduma?

Statistilises plaanis liigutab meid ilmselt vähe teadmine, et ilmas on miljardeid inmesi, kelle usulises maailmapildis ja arusaamades ei ole kohta Petlemma tähe valgustatud sõimel. Kui aga religiooni mõõde kõrvale jätta, siis kas suudame hoomata neid miljoneid inimesi, kes meiega samaaegselt pidulauda istuda ei saa, sest neil pole midagi lauale panna? Sageli pole laudagi ega kodukatust selle kohal.“

Luterliku Maailmaliidu jõulukaardil on salm jõuluevangeeliumist Maarja tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest et neil polnud ruumi majas (Lk 2:7) ning foto naisest Põhja-Iraagi põgenikelaagris, kes paneb oma väikest last magama. Luterlik Maailmaliit toetab selles laagris olevaid peresid toidu, hügieenitarvete ja soojade riietega.

Jeesus sünd oli kõike muud kui kuuselõhna ja piduroogadega täidetud idüll – Maarja, Joosepi ja jõululapse jaoks ei olnud ruumi majas ning kaastundliku südamega võõrastemajapidaja osundas neile paiga tallis, kus vähemasti oli soe ja purjus kõrtsilised ei pääsenud sünnitavat naist häirima. Juba oma sündimise hetkest peale jagas Jeesus nende saatust, kes siin maailmas on mõistetud kodutute, rändurite ja väljatõugatutena võitlema oma koha, oma elu, elementaarsete elutingimuste ja inimõiguste eest, mis meie jaoks siin maailmanurgas ja tänaõhtuste kirikuliste hulgas on enesestmõistetavad.

Või kas ikka on? Nukitsamehe filmist tuttavas Juhan Viidingu sõnadele loodud Olav Ehala laulust teame:

Kodu, see ei ole koda,

millel aken, uks.

Kodu, see ei ole koda,

me jääme kodutuks.

Kodu, see ei ole koda,

korraga on suur.

Kodu, see ei ole koda,

väikene ja suur.

Kodu, see ei ole koda,

kui sõna selgeks teeb.

Kodu, see ei ole koda,

paremateks teeb. 

Jõuluööl ei olnud Jeesuse jaoks ruumi majas, kuid ometi olid tema ümber armastavad ja hoolivad vanemad, loomad, kelle ihude soojus ei lasknud lapsukesel külmuda, ning inglite rõõm ja eestpalved. Lapsel Põhja-Iraagi põgenikelaagris, keda kujutab Luterliku Maailmaliidu jõulukaart, et ole oma kodu, aga tal on ema, kes teda õhtul magama paneb. Samas võib inimene, olgu laps või täiskasvanu, tunda end üksiku, hüljatu ja väljatõugatuna ka suures moodsas villas, kus igaühe jaoks on oma tuba ja televiisor.

Ilma kodutundeta me jääme kodutuks. Laps, kes ei ole kodus saanud tunda tingimusteta armastust ja aktsepteerimist, õigust oma tunnete ja vajaduste väljendamiseks, jääb ilma hingesisesest kodust. Niisugune sisimas kodutu laps võib täiskasvanuna jääda aastakümneteks või terveks eluks ebakindlaks ekslejaks või siis  püüdlikuks karjeristiks, kes võitleb oma koha eest siin maailmas, püüab kontrollida oma ja lähedaste elu ning varjata oma sisemist nõrkust, mida tal pole kunagi lubatud välja näidata. Kui me vaatame enda ümber kõiki neid kiirustavaid, toimekaid, efektiivseid inimesi, kelle sisemuses on haavatud, armastust otsiv laps või sügavkülmutatud tunded ja hingehaavad, siis me mõistame, mida tähendab kodutunde puudumine sügavamas mõttes.

Psühhoterapeut David Servan-Schreiber on uurinud seoseid inimese sotsiaalsete suhete ning tundeelu ja tema tervise vahel. Ta väidab, et inimene vajab enda ümber sooje armastavaid suhteid, mis on nii vaimse kui ka füüsilise tervise alus ja loob igapäevase tasakaalu. Inimene vajab teiste positiivseid emotsioone ja tunnustust nagu õhku. Selle puudumisel haarab teda stress, vaevab madal enesehinnang, kõrvalejäämise tunne, üksindus ja kõik muud negatiivsed emotsioonid, mis mõjuvad tervisele hävitavalt.

Tema poolt läbi viidud uurimus kõneleb sellest, et armastuse puudumine kahjustab tervist rohkem kui suitsetamine, pidev stress ja kõrge vererõhk. Viie aasta jooksul jälgiti 8500 hea tervisega meest ja osutus, et neil, kes uuringu algul tundsid, et väide „mu naine ei armasta mind“ käib nende kohta, tuli haavandeid ette kolm korda sagedamini kui teistel. Selle uurimuse järgi on parem olla suitsetaja, kõrge vererõhuga ja stressis, aga mitte see mees, keda ta naine ei armasta. Sama lugu on rinnavähki põdevate naistega: suremus nende hulgas, kes väitsid oma tundeelu olevat kesise, oli kaks korda suurem.

Siit tuleneb lihtne diagnoos: armastuse puudumine tapab! Armastuse puudumine ja inimeste võõrandumine üksteisest, oskamatus nautida teiste inimeste lähedust ja luua enda ümber toimivat sõpruskonda on tänapäeval üks suuremaid haiguste põhjustajaid. Servan-Schreiber nendib, et „meie tervis ei sõltu mitte ainult meie elukaaslase armastusest meie vastu, vaid kõigist meie tunnetega seotud suhetest. Suhetest lastega, vanematega, vendade ja õdedega, sõpradega. Tähtis on tunne, et me võime kellegi teisega koos olles täiel määral olla meie ise. Et me võime sama hästi näidata end nõrga ja haavatavana kui tugeva ja õnnelikuna. Et võime naerda, aga ka nutta. Et meie emotsioone mõistetakse. Et me teame end olevat kellegi jaoks kasuliku ja vajaliku. Ja et saame natukegi tunda sooja füüsilist kontakti. Lihtsalt öeldes – et meid armastatakse.“

Ilma kodutundeta me jääme kodutuks… Jõulud räägivad meile kodutundest sügavamal, inimeseksolemise kõiki kihte puudutaval tasandil. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu põhjendab oma koguduse kodulehel, miks kirikus peetakse viimane jõuluõhtu jumalateenistus kell 8. „Miks nii hilja? Oleme kindlad, et jõulude ajal on ka neid, kes sel ajal ei istu koos suure perega pidulauas. Liiga palju räägitakse sellest, kuidas pered sel ajal rõõmsalt kokku saavad. Kardan, et palju on ka selliseid, kes on jõulude ajal üsna üksi. Paljudele ehk sobibki just selline hilisem aeg, et üksi või koos teistega kirikusse tulla ja kuulda ja laulda seal sellest, mis teeb jõulud imeliseks. Mitte see, kui palju su ümber on sel õhtul lähedasi, vaid see, et ka sulle on sündinud Lunastaja – armuline Jumala Poeg.“

Ka sulle on sündinud Lunastaja, Jumala armuline Poeg. Sinule. Jõululaps, kelle jaoks ei olnud ruumi majas ning kes juba oma sünnist peale jagas kõigi väljatõugatute ja kodutute – ka oma hinges kodutute – saatust. Jõululaps, kes täiskasvanuna, mõned päevad enne oma surma ütles: Minu isamajas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.

See jõululaps ei tulnud kuulutama mingit traditsioonilist moraali või rajama uut religiooni – ta tuli selleks, et mitte ükski inimene, olgu ta rikas või vaene, andekas või puudega, mees või naine, must või valge – ei peaks jääma kodutuks. Tema Isa majas on palju eluasemeid, seal on paik ka sinu jaoks, selles kodus oodatakse sind – on alati oodatud, oodatakse täna õhtul ja siis, kui sa oma silmad selle maailma valgusele kord suled.

Selles jõululapses, selles Lunastajas on antud inimlapsele kodu – hingesisene kodu, mis on alati olemas, alati temaga. Ja see kodutunne ei sõltu viimselt sellest, kas sind ümbritsevad täna õhtul lapsed ja lapselapsed, või süütad jõuluküünla päris tühjas toas. Pigem mõtle sellele, kellega sina saaksid jagada oma hingesisest kodu või ka tuba – sest kui see on sul olemas, siis kuulud sa selles maailmas privilegeeritud vähemuse hulka.

Kodus mõni väike asi korraga on suur. Kodu oleme me ise, väikene ja suur. Kodu see on rohkem veel kui sõna selgeks teeb. Kodu see on headus mis meid paremateks teeb. Liiga palju on selles maailmas kodutuid, ka kaks tuhat aastat pärast Jeesuse sündi. Loomulikult ei ole meie võimuses seda korrapealt muuta, aga me ei saa ega tohi sellega leppida, seda õigustada, sellest vastutusest kõrvale hiilida, isegi mitte küünlasäras kuuse või jõuluevangeeliumi varju. Oleme kutsutud looma ja jagama kodutunnet mitte ainult ühel õhtul, vaid ka siis, kui pühad mööduvad ja argipäev jätkub – elama, töötama ja võitlema – nii üksikinimeste, koguduse kui ühiskonnana – selle nimel, et ükski inimlaps siin maailmas ei peaks tundma end kodutuna. Valgustagu Petlemma täht selleks meie koduteed.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346