2.Moosese 17:1-6; Ilmutuse 22:16-17; Johannese 4:5-26

Jeesus kostis: “Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu vulisevaks allikaks.“

Johannese 4:13-14

Kallid kaasrändurid Kristuse ilmumisajas – sest ilmumisajas oleme me nii kirikukalendrit järgides kui igaüks oma eluteekonnal, kus Kristuse Vaim, Tema vägi ja jumalik olemus endast meile märku annavad ja end meile ilmutavad! Eelmine pühapäev oli Kristuse ristimise püha ja me lugesime piiblitekste nii Kristuse ristimisest Jordani jões Ristija Johannese poolt kui ka Etioopia kuninganna eunuhhi ristimisest Filippuse poolt. Kandvaks ning läbivaks aineks ja sümboliks ristimissakramendis on vesi – nii nagu eunuhh küsis Filippuselt veekogu äärde jõudes: „Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?“

Tänase pühapäeva piiblilugemised kõnelevad samuti veest – vesi, mis on üks maailma algaineid või –elemente, vesi, ilma milleta ei ole elu, vesi, millest paljudes kliimavöötmetes ja kultuurides on sõltunud inimeste rikkus ja vaesus, toimetulek ja virelemine, elu ja surm, vesi, mis värskendab, toidab ja kosutab kogu loodut. Kuid vesi on omandanud paljudes kultuurides ja religioonides ka vaimse ja vaimuliku tähenduse – nii kõneldakse muinasjuttudes eluveest, millega võib ravida haigusi või äratada üles surnuid, veel on usutud olevat kurjadest jõududest puhastav ja pühitsev toime, ning nagu öeldud, ristimine on keskseks elemendiks ja sümboliks kristlikus liturgias, sest ristimisveest sünnib kristlane – uus loodu, uus inimene, kes on Kristusega rõivastatud, enamgi veel, võib koos Paulusega tõdeda: nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus minu sees. (Gl 2:20)

Oleme kuulnud, kuidas Iisraeli rahvas oli kõrbeteekonnal janusse suremas ning Mooses lõi Issanda käsul kepiga kaljut, kust voolas rohkesti värsket vett ning rahvas sai joodetud ning oli valmis taas oma teekonda jätkama. Piibli päris viimasel leheküljel, Ilmutuse raamatu 22. peatükis, kutsuvad Vaim ja Tema mõrsja, lunastatud kogudus: „Tule!“ Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta. Tänane evangeelium jutustab Jeesuse ja Samaaria naise kohtumisest Süükari kaevul, kus näiliselt juhusliku kohtumise käigus palub Jeesus naiselt juua, nende vahel areneb vestlus, mille käigus Jeesus ilmutab end Messia või Kristusena ning ütleb, et kes joob vett, mille Tema annab, ei janune enam iialgi, vaid see saab tema sees igavesse ellu vulisevaks allikaks.

Head sõbrad! Kristuse elu ja õpetus, lunastav ristisurm ja ülestõusmine, Püha Vaimu and, kelles Tema on tõotanud olla iga päev meie juures ajastu otsani, on eluvesi, mis iga päev võib anda meile uut lootust, julgust ja jõudu. Seda eluvett, lootust, julgust ja jõudu on kutsutud jagama ka Tema kirik, igaüks meist, nendele inimestele, kellega oma elus kokku puutume, olgu siis oma pere- ja sõprussuhete, oma töö, oma kogukondlike sidemete kaudu. Meis igaühes on ristimise  kaudu seda elustavat vett, mida janunevale maailmale jagada, kui oleme elavas ühenduses Jeesusega, kes ise on eluvee allikas vahetul ja täiuslikul kujul.

Paar nädalat tagasi lugesin sotsiaalmeedias üht arutlust, mis oli põhjustatud Jõhvi kirikuõpetaja sõnavõtust Vabadussõjas langenute mälestamisel, kes küsis kas meie jätsid oma elu Vabadussõjas selle pärast, et meie aktsepteeriksime homoseksuaalsust või võtaksime vastu pagulasi, kes ei suuda oma riikides korda luua. Nagu ikka oli siis arvamusi poolt ja vastu, kuid mulle läks hinge ühe naise arutluskäik, kes mõtiskles umbes nii: „Minu arust on lihtsalt kurb, et kui kirik on alustanud kividega loopimist, siis kirik ei oska targemat teha kui kaasa loopida. Eesti ühiskond on kriisis, ja minu arust on küllalt kohti, kus religioon võiks tulla inimesele appi. Aga ma veendun üha enam ja enam, et seda kutset kirikus ei ole. Piltlikult ei ole kellelgi vaja, et neile öeldaks, et sitt haiseb. Kõik tunnevad seda nagunii. Vaimulik võiks võtta rolli valgustada ja inspireerida, mitte tänitada. Tänases päevas võiks eelkõige vaimulik luua oma kogukonnale tunde, et koguduses on soe ja hea olla. Et on ülevamad ja helgemad ideed, mille poole rihtida.“

Naine, kellega Jeesus Samaaria kaevul kohtus, oli tollaste kriteeriumide järgi kõike muud kui korralik ja tubli inimene. Ta kuulus samaarlaste hulka, keda juutidest eraldasid kultuslikud ja religioossed barjäärid ning tema perekonnaelu oli viisakalt väljendudes ebakorrapärane. Jeesus aga ei tee naisele ühtki etteheidet, ei hakka talle pidama loengut liturgilistest või moraalsetest eeskirjadest, ja kui naine teda selleks provotseerib, esitades küsimuse, kus on õige templiteenistust pidada, kas Garitsimi mäel või Jeruusalemmas, vastab Ta hoopis teisel pinnal: „Jumal on Vaim ja kes Teda kummardavad, peavad Teda Vaimus ja tões kummardama.“ Kui me loeme edasi Johannese evangeeliumi 4. peatükki, kas siis kodus või tuleme kirikusse järgmisel pühapäeval, kus tänase loo jätk on jutlusetekstiks, siis me näeme, et sellest Samaaria naisest saab misjonär, eluvee jagaja kogu oma külarahva jaoks, kui ta läheb ja kuulutav avalikult: „Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle, mida kõike ma olen teinud. Ehk seesinane viimaks ongi Messias?“

Piltlikult: Jeesus ei suru naist ninapidi tema mustuse sisse, ei räägi sellest, kuidas sitt haiseb, vaid pakub talle eluvett, mis muudab, elustab, inspireerib, tiivustab, julgustab, avardab, ülendab, lohutab – mis peamine, annab uue alguse. Ning samamoodi on kirik kutsutud toimima kõigil aegadel ja kõigis paigus, mitte tänitama, kurjustama, paika panema, lahterdama, diagnoosima – isegi siis, kui tal objektiivselt võttes on õigus  - vaid tervendama, lepitama, ühendama.

Me õnnistame täna tööle koguduse uue nõukogu, 30 liiget ja 3 asemikku. Ma tahan teile, head kaastöölised südamest soovida, et te julgeksite usaldada end Kristuse kui eluvee allika armu ja helduse hoolde nõnda, et te igaüks eraldi ja me koos Jaani kogudusena ja Kristuse Kirikuna võiksime jagada eluvett – tasuta, tingimusteta, piire seadmata. Me ei ole teid sellesse ametisse valinud mingite inimlike näitajate, tubliduse, varasemate saavutuste, oskuste, pühendumuse tõttu. Teie ja mina koguduse vaimulikuna ei ole paremad teistest koguduseliikmetest või viljandlastest. Meis kõigis on oma varjuküljed, valusad haavad, ebaõnnestumised, läbikukkumised, mida tahaksime varjata ja millest me meelsamini ei räägiks, aga mida Kristus meile otsa vaadates näeb samamoodi, nagu ta nägi viite meest olevat olnud samaaria naisel. Kuid ta ei vaata meile otsa tänitades ja etteheiteid tehes, vaid armastuse ja usaldusega. Me oleme patused, kes on kogenud Kristuse armu. Oleme haiged, kes on oma haigusele otsa vaadanud ja just seetõttu võimelised olema tervendajateks inimestele enda ümber.

Minu soov ja palve Kristusele on, head sõbrad ja kaastöölised, et Tema ise kasutaks meid – mitte ainult meie tugevuste ja voorustega, vaid ka meie puuduste ja nõtrustega, et jagada janustele eluvett. Minu soov, palve ja igatsus Kristusele on, et iga jumalateenistus või muu kogunemine siin kojas, 545- aastaseks saavas Jaani kirikus pakuks tulijale sõõmu värsket eluvett: äratundmist ja kogemust, et millises kriisis ei oleks ja ühiskond või meie ise, kuitahes ärevad ja ebakindlad poleks ajad meie ümber, Kristuse lootus, lohutus ja rõõm on alati meiega. Ka kõige keerulisematel aegadel on võimalik teha head, täita oma kohust, armastada ja lohutada, seista tõe poolel, jääda ustavaks, muuta maailma paremaks ja teenida Kristuse vähemaid vendasid ja õdesid. Martin Lutheri sõnadega, mis on tänavuse reformatsiooni 500. aastapäeva motoks: „Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.“

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346