Galaatlastele 3:23-29

Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.

Gl 3:26-28

Mihkel Raud kirjutab oma hiljutises bestselleris „Eestlase käsiraamat“, et eestlasele meeldib tähti imetleda – mitte ainult taevatähti sumedal augustiööl, vaid ka inimesi, kellest Delfi on ühe korra kirjutanud, neid kutsutakse ka staarideks. Staare on palju ja nad tegelevad igasuguste asjadega: staarkokk teeb köögis süüa, staarjuuksur pügab kliente, staarmeikar teeb vähemkuulsaid staare ilusaks, staarblogija arvustab internetis näokreeme ja staarpoliitik miilustab Pika Hermanni tornis tüdruksõbraga. On olemas ka superstaarid, ütleb Mihkel Raud, keda eristab tavalistest staaridest see, et Delfi on neist kaks või isegi kolm korda kirjutanud.

Paljud meist vaatasid 1. jaanuari õhtul Eesti Televisioonist Vahur Kersna monumentaalset teledokumentaali „Urmas Ott. One man show“, mille avakaadrites kõlab Oti kreedo:  „Staarid, need on üksikud ja ärvalitud inimesed. Staar – see on staar, see on absoluutselt eristaatus. Staariks on saanud Urmas Ott. Ma absoluutselt ei häbene seda, loomulikult ma olen seda, see on täiesti selge.“ Peaaegu kahe tunni jooksul rullub meie ees lahti Eesti kõigi aegade edukaima, glamuurseima ja vastuolulisema teleajakirjaniku lugu. Me näeme meest, kes rajab endale tee Otepää väikelinnast Eesti Televisiooni ja sealt edasi toonase Nõukogude Liidu ja Venemaa telekanalite lemmikuks. Me näeme meest, kes oskab, tahab ja julgeb särada, olla tema ise, olla omanäoline. Ja lõpuks näeme me meest, kelle tähelend on selja taha jäänud, kes on elu lõpul üksi, kurb ja kibestunud. Me näeme, kuidas Ott oma viimases intervjuus Merike Veskusele hakkab kaamera ees nutma, kui talt küsitakse, milliseid tundeid kutsub temas esile Tallinn – see on linn, kuhu tullakse paljude suurte lootustega ja see on ka linn, kus pettutakse. Ta ütles: „Tallinn, see on lootus, et lootused täituvad, ja siis, et nad purunevad. See on kõik. See on elu.“

Palju on Urmas Oti puhul kõneldud sellest, kui üksik ta oli, kui väheseid inimesi endale ligi laskis. Kunagine kolleeg Harri Kingo juhtis tähelepanu ka sellele, et Urmase elus puudus vaimne mõõde: „Tema jaoks oli elu see, mis toimus siinpool elu ja surma piiri. Siinpoolne oli see, mis oli talle tõeline. Ta rääkis ise piisava selgusega, mis oli talle tema elus väärtus: vaid see maine ja ajalik. Ei midagi vaimset ja ajatut. Kui neiu stuudios küsis Otilt, mis on talle püha, ei osanud Ott vastata. Seda sõna tema leksikas lihtsalt polnud.“

Mulle tundub, et Urmas Ott, isegi siis, kui ta isiksus kõigile vastuvõetav ei olnud, kehastas paljude minu põlvkonna, ehk ka pisut vanemate ja nooremate ideaale, püüdlusi ja unistusi. Kes me olime elanud raudse eesriide taga, nõukogude üheülbalist ja nii füüsiliselt kui vaimselt halli elu, me igatsesime vabadust, sära, glamuuri, suurlinna tulesid, eneseteostust vabas maailmas, vabas Läänes. Igatsesime saada, kes rohkem kes vähem, edukaks, jõukaks, tuntuks, saada kellekski, saada tegijaks, olla ise, omamoodi, omanäolised, julgeda erineda, näkku sülitada sellele, mida hall mass minust arvab. Igatsesime saada staariks – kui mitte just telestaariks, siis vähemasti staarkokaks, staarblogijaks, staarõpetajaks või staarvaimulikuks. See on justkui ühe terve põlvkonna, terve rahva lugu. Ja samas on sellel põlvkonnal, sellel rahval rõhuvas enamuses puudu vaimne mõõde. Meil on kõike küll, me oleme palju saavutanud, rohkelt on staare ja staarihakatisi meie hulgas, me teame, mida me tahame, kes me oleme ja kes olla võiksime, aga  kui meilt küsitakse, mis on meile püha, siis jääb eestlane vait, ta ei oska vastata. Või ütleb, et usub iseendasse, saatusesse, loodusesse.

Täna on Kristuse ristimispüha ning Pauluse sõnad tuletavad meilegi meelde midagi ülimalt olulist meie päritolu ja kuuluvuse, meie püüdluste ja sihtide, meie olemuse ja loomuse kohta: Kõik, kes me oleme Kristusesse ristitud, oleme Kristusega rõivastatud. Me oleme usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses. Ja siin ei ole mingisugust tähtsust, millise positsiooni või seisuse või staatuse saavutab keegi selle maailma standardite ja mõõdupuude kohaselt, ei maksa siin kogunisti mitte kellegi sotsiaalne või majanduslik seisund, rahvus, isegi sugu: ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist.

Armsad sõbrad, kas me mõistame, mis tegelikult meile ristimises on kingitud? Meile on patud andeks antud – ei, see ei ole see, et mingitele üksikutele eksimustele vaadatakse läbi sõrmede, vaid eraldatud Jumalast, oma olemise allikast ja peame kuidagiviisi ise siin maailmas hakkama saama, ise oma olemasolu õigustama, ise endale teed rajama – meilt on võetud see koorem, meile on andeks antud. Jumal armastab meid! Me oleme usu kaudu Jumala lapsed, see on väärtuslikum seisund kui mistahes staarid või staarikesed võiksid loota ja unistada, sest see ei sõltu inimlikul populaarsusel või reitingutel, vaid Jumala enda tõotustel! Me ei ole kunagi üksinda, isegi siis, kui kõik peaksid meid hülgama ja meist loobuma, Tema on tõotanud Jeesuse Kristuse läbi olla meie juures ajastu otsani. Meile on kingitud igavene elu, see kuuluvus, seisund, loomus, mis kaasneb ristimisega, ulatub üle surma, kaduvuse ja aegruumi, see on igavene osadus, kooskõla, ühinemine Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristusega Pühas Vaimus.

Saates  neljapäeval Sõna ja palvega siit kirikust viimsele teele üht ilusat inimest, abikaasat, ema ja vanaema, vaatasin, kuidas hetk enne puusärgi sulgemist terve perekond, kolm põlve seisab kirstu kõrval ja hoiab üksteisel kätest. Mõtlesin sellele, kui ilus on surm, kui kaunis on lahkuda siit maailmast palveist, armastusest ja õnnistusest kantuna, olles Kristuse ja Tema armu täiusega rõivastunud, olles usu kaudu Jumala lapseks saanud, kui kaunis on lahkuda, kui need, keda Sa oled armastanud, ei kakle su kirstu juures kohviserviisi või suvila pärast ega vaata teineteisele kõõrdi, vaid hoiavad kätest kinni. Sellist õndsat lahkumist ei vahetaks ma ühegi maise edu, ühegi staari kuulsuse, jõukuse ja positsiooni vastu, mis pealegi on üürikesed, heitlikud ja mööduvad.

Armsad sõbrad, oh et meiegi võiksime öelda, ainult natuke teisiti kui Urmas Ott: Jumala laps – see on absoluutselt eristaatus. Ma olen saanud Jumala lapseks, ma absoluutselt ei häbene seda, see on täiesti selge.

Kuna aga täna on palju juttu olnud Urmas Otist, siis meenutan oma ainsat isiklikku kohtumist temaga: olid Juuru kihelkonnapäevad 2003. aasta suvel, Vardo Rumesseni kontsert valgel Estonia klaveril Juuru kirikus hilisel õhtutunnil, kus Urmas Ott koos paari sõbraga osales, pärast käisime koos õhtust söömas. Ott tegi mulle komplimendi alguspalve pärast, mille ma tol õhtul pidasin. Ütles, et ta on üsna usukauge inimene, aga mingil kombel see palve teda puudutas. Loomulikult ei mäleta ma, mida seal ütlesin või mis sõnadega palvetasin, aga mul on meeles, et lugesin üht oma lemmikkirjakohta, 139. psalmi, mida tahan täna lugeda ka siin, mõeldes Urmasele ja kõigile meie rahva poegadele ja tütardele kes on taotlenud maist ja inimlikku edu ja selles siis pettunud, kui mõeldes ka kõigile meile, kes me oleme usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses:

Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind.

Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen;

sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.

Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise,

ja kõik mu teed on sulle tuttavad.

Sõna ei ole veel mu keelel,

kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära.

Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.

See tundmine on minule imeline,

see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.

Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?

Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?

Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal;

kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!

Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde,

siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.

Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!“,

siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev,

pimedus oleks otsekui valgus.

Oh Jumal, uuri mind, ja tunne ära mu süda!

Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!

Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele.

Psalm 139:1-12,23-24

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346