1.Timoteuse 2:4-6

Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.

1Tm 2:4

Jumal tahab… Kui palju kordi oleme kuulnud usklikke inimesi kõnelevat nõnda, põhjendavat üht või teist asja enese ümber või omaenda käitumises sellega, et Jumal tahab nõnda, või veenmas kedagi üht või teistpidi otsustama või toimima, sest Jumal tahab… Kui sageli oleme ise otsinud Jumala tahet oma elus, mõelnud ja küsinud, kas Jumala tahtmine on, et ma vahetaksin töökohta, läheksin laste juurde elama, müüksin oma kodu, laseksin endale põlveproteesi paigaldada…

Nädal tagasi olin Viljandi Baptistikiriku suure saali avamisel, kus endine pastor Aamo Remmel kõneles, kuidas ta otsis kiriku ehitamisel Jumala tahet.  Kõik juhatuse liikmed olid äraootaval seisukohal, tema aga palus Jumalat – kui see on Sinu tahtmine, et me uue kiriku ehitame, siis kinnita mind kolme nädala jooksul kolme erineva Piibli kirjakoha kaudu. Ja tõepoolest, need kolm kirjakohta, mida ta palvetamise järel Piiblist avas, kõnelesid kõik ühel või teisel viisil ehitamisest.

Alati ei ilmuta aga Jumal meile oma tahtmist kõigis igapäevaelu pisiasjades ja olukordades, me ei saa ega pea eeldama, et Ta kõiges meile ettekirjutusi ja näpunäiteid jagaks. Meie tänane tekst kõnelebki Jumala tahtmisest sootuks avaramas, globaalses või igavikulises plaanis: Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Ning see sõnum ütleb meile midagi olulist ja iseloomustavat selle kohta, millisena Piibel Jumalat kirjeldab: avarana, kõike ja kõiki hõlmavana, mitte ühe hõimu või rahva, ühe kiriku või religiooni kaitsja ja edendaja, vaid, nagu öeldakse usutunnistuses (Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse), teisisõnu – Jumalasse, kes on kõigi asjade Looja ja kõikide inimeste isa.

Niisugune on meie Jumal – Ta ei lepi vähemaga, ei piirdu oma valguse jagamisega, armastuse kinkimisega, pääste pakkumisega üksnes vähestele valitutele, usklikele, pühadele, koguduseliikmetele. Ta tahab, et kõik inimesed pääseksid kaduvusest, eraldatusest ja patust ning elaksid Tema läheduses ja koos Temaga igavesti. See on Jumala tahtmine.

Mida tahame meie, inimestena, Jumala lastena? Kas palume Jumalalt vaid vastuseid, lahendusi, abi enda või oma lähedaste isiklikele eluprobleemidele – tervist, hingerahu, suhete paranemist, igapäevase töö ja koormatega toimetulekut.

Mida me tahame Jumala perekonnana, kogudusena, kirikuna? Kas meile piisab sellest, kui kirikuhoone on enam-vähem korras ja kaunis, õpetaja peab jumalateenistusi, orel mängib, pühapäeval koguneb kena seltskond koos palvetama ja kohvi jooma? Kas tunneme, et siis on Kiriku missioon täidetud? Kas oskame igatseda ja tahta olla osalised Jumala suurest plaanist inimkonnaga, mille kohaselt Ta tahab oma koguduse ja kiriku läbi uuendada kogu loodut. Kas oskame oma palvetes ja tegevuses olla solidaarsed kogu inimkonnaga, anda oma osa selleks, et kõik inimesed võiksid Jumala juures ja koos Temaga elada elusat ja igavest elu?

Jumala tahtmine inimesi päästa ei ole lihtsalt mingi soovi või eelistuse väljendamine, vaid eeskätt Jumala tegu – et meid päästa eraldatusest, võõrandumisest ja süüst, mida Piibel nimetab patuks, saatis Jumal oma Poja Jeesuse Kristuse, kes tuli maailma selleks, et meid Jumala juurde tagasi tuua, ületada meie võõrdumus Temast, taastada harmoonilised ja armastavad suhted Jumala, inimeste ja kogu loodu vahel, millel ainsana saab tugineda inimväärne, õiglane ja hooliv ühiskond. Jumal ei jäänud oma tahtmises inimesi päästa passiivseks pealtvaatajaks või nõuannete ja õpetuste jagajaks, vaid tuli Jeesuses meie juurde – meie argipäeva, meie madalusse, meie poolikusse, meie võitlustesse. Nagu Jeesus ise ütleb tänases evangeeliumis enda kohta: Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest.

Tänase pühapäeva teema on „Jumala armastuse ohvritee“. Tõelist armastust ei ole ilma ohvrita – Jumal kinkis meile Jeesuses iseenda ning läks ennastohverdavas armastuses meie vastu lõpuni – taludes reetmist, kannatust ja surma, andis meie eest oma elu. Just nende sündmuste meenutamiseks ongi kirikuaastas paastuaeg, mis algab tuhkapäeva ning lõpeb Suure Reede ja ülestõusmispühadega. See on aeg, mil võime mõtiskleda Jumala armastuse suuruse üle ning lasta sel usus ja tänulikkuses täita ja kujundada oma elu.

Jeesuse missioon inimesena lõppes Suurel Reedel, kui Ta ristil surres lausus: See on lõpetatud! (Jh 19:30) Kuid Tema missioon ülestõusnud ja igavesti elava Issandana, kellel on kõik meelevald taevas ja maa peal, kes on Püha Vaimu, Sõna ja sakramentide kaudu iga päev, iga hetk oma koguduse keskel kohal, see missioon ei ole kaugeltki lõppenud. Vastupidi – meie, kes oleme pühas ristimises kutsutud Tema rahva ja Tema ihu liikmeiks, oleme Tema silmad ja kõrvad, käed ja jalad siin maailmas, kelle kaudu Ta tahab uuendada, tervendada, päästa, pühitseda iga inimest, iga rahvast ja kogu loodut.

Kui meiegi tahame seda ,mida tahab Jumal – et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele, siis ei saa me jääda rahulikult ja mugavalt tugitooli istuma, vaid me küsime ja palume: Issand, kes Sa ohverdasid ja andsid oma elu minu ja kogu inimkonna eest, näita ka mulle, kuidas saaksin vastata Sinu armastusele, anda end Sinu teenistusse selleks, et kõik inimesed võiksid osa saada Sinu armust, halastusest ja tõest.

Just see on kristliku koguduse olemasolu mõte ja eesmärk, olla Jumala tööriist siin maailmas, et Tema saaks meie kaudu kutsuda inimesi enese juurde, muuta elusid, uuendada kogu inimkonda. Me ei suuda seda iseenesest, omaenese tarkusest ja tublidusest, enese välja mõeldud strateegiatest ja plaanidest, vaid ainult siis, kui oleme Jumala Vaimu juhtida, kui jääme okstena Tema kui tõelise viinapuu külge.

Oleme kutsutud käima koos Jeesusega ja Tema jälgedes, andma end Tema eeskujul selle eesmärgi teenistusse, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Selleks vajab Jumal meie ande, aega, kuid eeskätt ja kõige tähtsamana, meie armastust. Liikmesannetus, mille sa teed kogudusele, and, mille asetad täna korjanduskotti – see on sinu ohver, sinu armastus, sinu süda Jumala Kuningriigi rajamiseks. Igapühapäevane jumalateenistus oma koguduse keskel on mitte üksnes sinu enda hingerahu ja tasakaalu saavutamise vahend, vaid seeläbi lülitud sa Jumala võrgustikku, mille kaudu Tema levitab oma päästet ja armastust ning muudab elusid. Kui sa võtad kuulda mu üleskutset ja oled valmis külastama mõnd eakat inimest, et olla talle toeks ja abiks, siis saab Jumal ka sinu teenimise kaudu tuua kedagi pääsemisele ja tõe tundmisele, lasta oma evangeeliumil ja Kuningriigil kasvada ja levida.

Mart Siimer on kirjutanud ilusa ja tähendusrikka laulu:

Kuidas ma lootma sinuta peaksin?

Kuidas ma käia sinuta teaksin?

Kuidas ma saaksin päeval ja öösel

elada üksinda vaid?

Kuidas ma võiksin kuhugi jõuda,

kuidas võiks tahta midagi nõuda,

kui sa ei viibiks me seas,

kui sa ei juhiks, kui sa ei toetaks,

kui sa ei tõstaks me pead,

kui sa ei külvaks meis head?

Elasid meie keskel sa ammu,

kõlasid meie keskel su sammud.

Ometi kahtlus närib me mõtteid:

olid sa tõesti seal?

Sina, kes lõpmatu ja nii vägev,

paigast kes nihutada võib mäge,

olid sa tõesti me seas,

käisid me teedel, jagasid leiba?  

Ole me seas siis ka nüüd,

kaitse ja andesta süüd.

Elame tões ja elame Vaimus,

südant kui juhib ainult see aimus,

et Sa võid muuta,

et ma võin suuta näidata pimedas tuld.

Sinus on lootus isegi kurval,

särav on mõte koledal surmal,

helendav rahu ja trööst.

Sinus on selgus, sinus on kindlus,

ainus mis tõde on see - Sinus on tõotus ja tee.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346