kolmapäev, 20. jaanuar 2021    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID

Õpetaja Marko juhtkiri "Aja Lehes": KOGUDUSE RESSURSS ON SUHTED

Paar nädalat tagasi linastus kinodes Tanel Toomi monumentaalne mängufilm „Tõde ja õigus“, mis oma vaadatavuselt on ületanud kõiki teisi viimasel ajal valminud kodumaiseid filme, kogunud arvukalt vastukajasid ja arvutusi ning ühel või teisel viisil puudutanud, kõnetanud ja mõtlema pannud paljusid Eesti inimesi.
Re˛issöör Tanel Toom ise on öelnud: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“
Ristiusu olemuse võib kokku võtta tugevate, tähendusrikaste, turvaliste ja armastavate suhete võrgustikku: need on suhted Jumalaga ja suhted kaasinimestega – perekonnas, sõpruskonnas, töökollektiivis, kogukonnas ja koguduses.
Ka koguduse peamine ressurss ei ole mitte hooned, rahalised vahendid, programmid-projektid, liikmete või annetajate arv, talituste ja kontsertide hulk, vaid suhted. Suhete kaudu levib ja edeneb Jumala Kuningriik. Sellepärast on Saatana esmane rünnak Jumala koguduse vastu suunatud just suhete hävitamisele. Millest märkame koguduse allakäiku? Sellest, et osa koguduseliikmeid jätab hooletusse oma jumalasuhte, ja need, kes pühapäeval kirikusse tulevad, vaatavad üksteise suunas kõõrdi või väldivad silmsidet hoopiski. Millest tunneme ära terve ja elusa koguduse? Sellest, kui koguduse liikmed igatsevad käia oma igapäevases elus koos Jeesusega, ning ehedatest, turvalistest ja hoolivatest suhetest nii omavahel kui väljaspool kogudust.
Lõpetasin Jaani koguduse 2018. aasta aruande Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnadele osundades: Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks.“

“Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus.”

Soovin Sulle, hea kogudusekaaslane ja lehelugeja, tähendusrikast ja vaimset viljakat paastuaega ning taevalikku rõõmu Kristuse ülestõusmisest! Soovin Sulle oskust tänada ja hoolitseda meie kõige kallima vara – suhete eest Jumala ja kaasinimestega. See on taevane aare, mida koi ei söö ja mida rooste ei riku. (Matteuse 6:20)

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja


Jeesus äratab meis usku. 3. pp pärast ilmumispüha

Tänase pühapäeva teema on JEESUS ÄRATAB USULE. Jutluse aluseks olev evangeeliumitekst kõneleb ajast, mil Jeesus oli alustanud oma avalikku tegevust, kuulutamist ja imetegusid. Tänased salmid kirjeldavad Jeesuse imetegu Kapernaumas, tema juurde astub väeülem, kes palub terveks teha oma teenri. Jeesus küsib vastu, kas ta tuleb ja teeb ta terveks. Väeülema vastus sarnaneb sõnadega, millega meie siin kirikus vastame armulauakutsele: Isand, ma ei ole seda väärt, et sa mu katuse alla tuleksid. Ütle vaid üksainus sõna ja mu teener paraneb. Ning temale vastab Jeesus sõnadega, millest ma, pean tunnistama, kuidagi aru ei saanud: Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sulle sündigu!“ Ning väeülema teener paranes.

Vastuse leidmiseks tuleb süveneda sellesse ajastusse, kus Jeesus elas ja tegutses. Jeesus sünnimaa allus tema eluajal Rooma ülemvõimule. Ka võimuesindajatest sõjaväelased olid roomlased, kellesse kohalik elanikkond, juudid, kuigi hästi ei suhtunud. Roomlased olid vallutanud Jeruusalemma, hävitasid templi, Roomale alluvad ametnikud kogusid oma keisri nimel ja tema heaks makse, roomlaste kaasa toodud hellenistlik kultuur ohustas juudi usku ning ka võõrvõimu esindavad sõdurid ei ole ju mistahes ajaloo hetkel kunagi kohalike elanike hulgas poolehoidu äratanud. Selle teadmise põhjal võib üsna kindlalt oletada, et väeülem, keda Jeesus kohtas, oli roomlane ja ilmselt pagan, kuid ühtlasi on selge, et oli talle teatavaks saanud Jeesuse isik ja tema teod, mis sundisid teda astuma ebaharilikku sammu ja temalt, teise usu ja teise rahva esindajalt, abi paluma. Üllatav on tollaste olude taustal ka Jeesuse vastus – ta on valmis tulema roomlase, pagana, koju, et tema teenrit aidata. Juudi usu kohaselt oleks ta ennast üle pagana lävepakku astudes rüvetanud ja teisalt oleks probleeme tekkinud ka väeülemal, sest juudi rabi külaskäik tema koju oleks omakorda väeülema enda ülemates küsimusi ja kahtlusi tekitanud. Väeülem vastab ilmselt endalegi arusaamatu seletamatu sisemise äratundmise ajel, et ta pole väärt Jeesust oma koju kutsuma, piisab vaid Tema lausutud sõnast ja teener paraneb. Kuid see roomlane näeb Jeesuses midagi enamat, tõelist pühadust, jumalikku ülesannet, ta näeb Jeesuse tõelist olemust sügavamalt kui keegi juutidest. Ja teisalt on see roomlane mõistnud, et tema enda tahtmisest siin teenri abistamiseks ei piisa. Ta on küll väeülem ja tema käskudele alluvad sõdurid vastu vaidlemata, kuid ta tajub, et elus on midagi, mille ees inimlik mõjujõud jõuetuks jääb. Jeesuse tegudest kuuldu põhjal on väeülemas tekkinud veendumus, et kui keegi vaid aidata suudab, on selleks Jeesus, kel on vägi, mis ületab inimlikud piirid ja piisab vaid ühest ainsast sõnast, et teener terveneks.

Tuleme selle ammuse loo juurest tänasesse päeva. Oleme kogunenud kirikusse, jumalakotta, Jumala sõna kuulama ja kuuldu, kogetu üle järele mõtlema. Meil igaühel on olnud oma rada siia jõudmiseks, igaühel oleks oma lugu rääkida, kui temalt küsida ja kui ta sellest rääkida sooviks. Kuid kõikidel neil lugudel on üks ühine nimetaja – usk ei teki meis iseenesest, vaid selleni on viinud isiklikud kogemused, äratundmine, et minust üksi, minu tarkusest ja võimetest ei piisa, et oma elus toime tulla, vaid olen kogeda ja tunda saanud, et miski minust suurem ja väekam on mind kõnetanud ja mind kutsunud. Sellised kogemused, kus tajume iseenda piiratus ja jõuetust, jäävad meelde, sunnivad meid arutlema ja lõpuks, varem või hiljem, jõuame mõistmise ja tunnistamiseni – Jeesus Kristus on mind usule äratanud. See ei ole olnud minu iseenda tarkus, vaid Õnnistegija ise on minu juurde tulnud, võtnud mind käekõrvale ja minu elu juhtinud.

Samamoodi on usuga Jumala sõnasse. Kui Jeesuse sõnumit kuulame ja see meid kõnetab, tekib meis lootus. Suhtleme Jeesuse Kristuse, meie Issandaga, palve kaudu ja oma palvele vastuse saame, loob see usaldust. Eeldus on vaid see, et oleme nõus tunnistama oma ebatäiuslikkust, oma suutmatust kõike elus ettetulevat oma jõu ja mõistusega lahendada, oma mured siiras usus Jeesuse ette kanname. Jeesus on lubanud: „Tulge Minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, ja Mina annan teile hingamist. Usus ja usalduses Jeesuse ette kantud palve saab alati vastuse, kui vaid oma südame siiras usus avame ja usaldavalt ootama jääme, sest usk Jeesusesse tähendab meile teadmist, et meid ei ole üksi jäetud. Ootame küll meie tempokas maailmas, et kõik soovid ja vajadused saaksid kiiresti rahuldatud, palvega aga on tihti tunne, et vastus justkui viibiks. Kuid mitte alati, olen ise korduvalt kogenud, et hingelise või füüsilise häda hetkel Jeesuselt meelerahu paludes tunnen selsamal momendil, kuidas jumalik rahu mu üle laskub ja aitab olukorra lahenemist oodates rahulikuks jääda.

Meie usuelust kõneldes on oluline rõhutada ka osadust, ühekordne või harv usukogemus või palvevastus kaotab peagi oma mõju, kui me oma hinge usulise harimisega ei tegele ja jälle iseenda kõikvõimsuse sohu vajume. Usk, mille Jeesus on meis oma sõna ja tegude, hoidmise ja armastusega äratanud, vajab toitmist ja uuesti kogemist, elava suhte loomist, et usu kõikehõlmavat mõju oma elus pidevalt tajuda saaksime. Mu ema olla kunagi lapsena oma kirikuõpetajast isa käest küsinud, miks mõned kodukülas tuttavad vanainimesed toredamad ja lahkemad tunduvad kui teised ja isa vastus oli: sest nad on oma elus palju palvetanud. Usk kannab meid elus ja annab seletamatult helget hoidmist ka siis, kui mõistus väidab, et kõik on lõppenud. Ja kindlasti oleme ka märganud, kuidas selliste inimeste vahendatud hoiak, sallivus, heasoovlikkus, andestav meel ja avar pilk maailma asjadele, kus tõeliseks valitsejaks ja kuningaks on Jeesus Kristus, ka meid endid justnagu veidi paremaks muudab. Need inimesed kannavad oma eluga edasi evangeeliumi, rõõmusõnumit, sest nagu ütleb tänane epistlitekst Pauluse kirjast roomlastele: Jumala õigus o ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.” Jeesust ei saadetud siia maailma mitte ainult meid usule äratama, vaid ka patust päästma, usus õigele saab osaks Jumala arm. See on lause, millest kord Martin Luther mõistis Jumala armu tõelist sisu ja mis lükkas liikvele suured muudatusprotsessid usumaailmas, mille tulemusel praegu siinses pühakojas Jumalat teenime. Jumala silmis ei ole keegi meist pöördumatult õigeks või valeks kuulutatud, Jeesuse usule kutse kõlab igaühele, kes vaid kuuleb ja kutsele vastata tahab.

 



Ann Tamme
Teoloogia üliõpilane

Viljandi Jaani kirik 27.01.2019


| üles |

 

 

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346