Armasta, siis tuleb ka töö!

Ärgu olgu teil ühtki muud võöga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: "Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada", ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!" Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.

Roomlastele 13:8-10

Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.

Matteuse 7:7

Head eesti vennad ja õed, armas kogudus! Sain tänaseks jutluseks inspiratsiooni vaibakunstnik Anu Raualt, healt kogudusekaaslaselt, keda üleeile õhtul ta kodutalus Käärikul üle mõne aja külastasin, võttes sealt kaasa lisaks heale raamatule ja mõnusale enesetundele killukese vaimuvalgust ja südamesoojust, nagu Käärikult tulles ikka. Anu Raua „Juturaamatus“ on lugu „Ükskord isa ütles mulle…“, millesse kätketud elutarkust täna teiega jagada soovin.

Ükskord isa ütles mulle kahte asja. Olime kalal. Kahekesi paadis. Isa püüdis väikese õngega viidikaid ja mina tema püütud viidikaga ahvenat. Sain ühe suure. Viskasin paati. Olin õnnelik ja uhke. Vaatasin aeg-ajalt vilksamisi üle õla oma suurt ahvenat. Siis isa ütles mulle: „Ära selle vastu enam huvi tunne, mis käes. Püüa alati uut.“

Kuulasin sõna. Sundisin silmad korgi külge ja püüdsin uut. Kork kadus ja saingi teise ahvena. See oli esimesest suurem.

Siis sõudsime kaldale. Korjasin roikaid ja kuivanud kulu. Ma ei tulnud esimese tikuga toime ja siis ütles isa mulle: „Mõtle ennast ise tuleks ja siis pane puud nii, nagu sa ise tahaksid, kui tuli oleksid. Pane kuiva eeltoiduks leegikeelele, siis peenemaid oksi ja jämedamaid peale. Mõtle ikka nii, et oled ise tuli. Siis saad esimese tikuga lõkkele elu sisse.“

Mõtlen neile kahele ütlemisele ühtelugu. Püüan püüda uut: uut vaipa, uut juttu, uusi mõtteid. Püüan mõelda ennast selleks teiseks, keda mõista tarvis, püüan mõelda ennast selleks, millest aru saada vaja. Mõtlen elule, tulele, elutulele. Tahaks põleda leegiga, mis elule meeltmööda, et mu olemisest-põlemisest keegigi veidi sooja saaks.

Neid tarkuseterasid siin Anu loos on tegelikult lausa kaks. Esimese jätan täna kõrvale, sest iseseisvuspäeval on minevikku vaatamine, oma rahva ajaloo meenutamine, juurteni jõudmine omal kohal. Kuigi – Eesti Vabariik ei ole kindlasti püütud ja paati visatud ahven, mida uhkusega piiluda – näe missugune! Või siis vaielda, kelle nutikus ja jõud selle riigi-kala püüdmisel on olnud suurem, kas Rahvarindel või Eesti Kongressil, kas Rüütlil, Kelamil või Savisaarel, poliitikute ettenägelikkusel, öölaulupidude vaimustusel või kirikutes peetud palvetel. „Püüa alati uut“ – küllap see käib ka meie riigi ja rahva kohta. Mitte et peaksime või tohiksime unustada, kuid Eesti paremad päevad ja ilusamad teod on kindlasti alles ees.

Kuid see teine isa õpetus väikesele Anule kõlab kui kuldne reegel Jeesuse Mäejutlusest: Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele…. Mõtle ennast ise tuleks ja siis pane puud nii, nagu sa ise tahaksid, kui tuli oleksid. Mõtle ikka nii, et oled ise tuli. Siis saad esimese tikuga lõkkele elu sisse.

Nägin Käärikul Anu Raua viimast vaipa, mis kujutab rehielamu ukse vastu asetatud luuda. Teate ju küll, et kunagi, kui veel lukke ja valvesignalisatsiooni ei tuntud, siis pani pererahvas kodust ära minnes ukse najale luua – selle märgiks, et külastaja ei peaks hakkama asjatult hõikuma ja koputama. Anu ütles, et uksele asetatud luud kannab endas pilti eesti rahvast, kes on kodust ära läinud, ukse kinni pannud ja ukse toetuseks luua asetanud.

Kummaliselt ilus, mõjus ja hingekriipiv pilt. Mõtlen, kõige olulisem ei ole mitte see, kuhu minnakse ja kui suure hulgaga minnakse, vaid kuidas minnakse. Mõtlen ühele noorele perele – mehele ja naisele ning nende väikesele tütrele, keda ma möödunud suvel siin kirikus ristisin ja leeritasin. Nemadki olid minejad, lennupiletid Austraaliasse olid ostetud, aga nad tahtsid, et veel üks niit jääks neid kodumaaga siduma – see et nad on Viljandi valges kirikus ristitud. Rääkisin nendega pikalt ja küsisin, miks lähevad nad Eestist ära. Nende jutust kumas läbi kibedus, et see riik ei hooli nendest ja nendesugustest. Tööd ei ole võimalik leida, lapsetoetused on naeruväärsed ja pangalaen tahab maksmist.

Ma püüdsin tol korral neile kahele noorele vastu vaielda – rääkida neile teate-küll-seda-juttu: aga mida te ise olete teinud, et Eesti oleks parem ja elamisväärsem; riik – see olemegi meie, sina ja mina; ära küsi, mida riik saab teha sinu jaoks, vaid küsi, mida sina saad teha riigi jaoks. Aga midagi jäi kripeldama – mitte niivõrd see, kas neil noortel oli objektiivselt võttes õigus niiviisi oma riigis pettunud olla või mitte. Pigem jäi kripeldama küsimus, miks on nii palju neid, kes pettuvad selles riigis, mida ma armastan ja mida olen püüdnud toetada ja ehitada, miks nad lahkuvad siit? Ja kas uksele asetatud luud tähendab seda, et kunagi tuleb pererahvas koju?

Üsna sageli on räägitud sellest, et pärast NATO ja Euroopa Liiduga liitumist ei ole Eestil suuri visioone ega eesmärke. Anvar Samost ütles mõne päeva eest: „Isegi küsimus „Mis on meie eesmärgid pärast NATO-t, Euroopa Liitu ja eurot?” on ununenud. Kas see on ideaal, olla igav põhjamaa, kus muutusi ainult mäletatakse?“

Ma pole kindel, kust me peaksime otsima Eestile uusi suuri eesmärke. Ma pole kindel selleski, et meil neid üldse tarvis on. Küll aga tahaksin soovida meile kõigile, head sõbrad, ja eeskätt iseendale,  lihtsat inimlikkust, empaatiavõimet, hoolivust meie argipäeva, meie päris tavalistesse ja argistesse ettevõtmistesse, oskust teha oma kaasinimestele seda, mida tahame, et nad meile teeksid, olla nende jaoks nõnda, nagu tahame, et nad meile oleksid.

Minu jaoks ei ole Eesti suurus, ilu ja vägevus ei ole eeskätt laulupidudes või olümpiavõitudes või e-riigis või veel milleski, millega ilma ees kuulsaks saada, vaid selles, kuidas elame oma argipäeva, milline on meie suhete kvaliteet, ja kas meie olemisest-põlemisest keegi veidikenegi sooja saab.

Maarja Undusk ütles aastapäevad tagasi „Sirbis“ Anu Raua loomingu ja eluterviku üle mõtiskledes, et tema kreedo võiks olla: „Armasta, siis tuleb ka töö.“ „Tema elu on olnud armastusest tembitud tööd täis. Armastus on loonud sihi ja sügavuse. Ma arvan, paremini ei ole seda võimalik sõnastada, mis võiks olla Eesti siht ja eesmärk: armasta, siis tuleb ka töö. Jah, Vargamäe Andres tegi tööd ja nägi vaeva, aga armastus ei tulnud, inimesed läksid Vargamäelt ära, panid ukse kinni ja luua ukse ette. Kas me suudame uskuda, et on võimalik ja vajalik hakata peale teisest otsast: armastada nõnda palju ja nõnda kannatlikult – kaasinimest, riiki, ametnikku, kodanikku, peaministrit, linnapead, valijat, töötut, kibestunut, väljarändajat, armastada vaipu ja lambaid, kirikut, Jumalat nii, et see armastus annab sihi ja sügavuse meie tööle ja pingutusele? Ehk siis tulevad ka need teised suured eesmärgid meie juurde - juhul kui nad üldse siis veel vajalikud on. Mahatma Gandhi sõnadega – meil tuleb hoolitseda vahendite eest, sest eesmärk hoolitseb enda eest ise, kui vahendid on õiged.

Pildis ukse ette asetatud luuast on tegelikult lootus: uks ei ole kinni naelutatud ega müüritud, vaid ootab pererahvast koju tagasi.

Püüan mõelda ennast selleks teiseks, keda mõista tarvis, püüan mõelda ennast selleks, millest aru saada vaja. Mõtlen elule, tulele, elutulele. Tahaks põleda leegiga, mis elule meeltmööda, et mu olemisest-põlemisest keegigi veidi sooja saaks. Ilus soov pidu- ja argipäevaks.  Ehk siis tuleb Eesti rahvas koju - nii välis- kui sisepaguluses viibijad, ja avanevad uksed ning südamed. Selles lootuses me elame, töötame, armastame ja palvetame: Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346