„See vana valge maja … Jaani kiriku aja lugu“

Priit Rohtmets                                                                                                                        Tartu Ülikooli kirikuloo kaasprofessor,                                                                                        EELK Usuteaduse Instituudi kirikuloo professor

Kui arvata, et hoone kannab mingit vaimsust, siis saame kindlasti öelda, et frantsiskaani vaimsus on selles hoones jätkuvalt au sees. Tagasihoidlikus, lakoonilisus ruumis on aja jooksul ju kogu aeg olemas olnud.

Jaani kiriku ajalugu on lahutamatult seotud frantsisklaste kloostriga, mis rajati Viljandisse ajavahemikul 1466–1472.

Kloostreid oli keskaegses Eestis üksjagu palju. Nii näiteks oli igas Eesti ala piiskopkonda (Tallinnasse, Tartusse, Lihulasse) naistsistertslaste klooster, mis oli ühtlasi varjupaigaks ka aadlipäritolu leskedele ja vanatüdrukutele. Tartus oli vanima kloostrina naistsistertslaste klooster (esimest korda mainitud 1345). Alates 13. sajandist on teateid dominiiklaste kloostritest Tallinnas (1246), Tartus (13. sajandi lõpp, 14. sajandi algus) ja viimaks olid keskajal Eestis ka frantsisklaste kloostrid.

Ent erinevalt dominiiklastest ja tsistertslastest oli frantsiskaanide roll Vanal-Liivimaal vallutusjärgsel ajal tagasihoidlikum. Pikka aega oli ainus klooster Riias, tõenäoliselt juba enne 13. sajandi keskpaika rajatud, ent see olevat sajand hiljem hääbunud, arvatavasti katku tõttu.

Frantsisklaste tegevus aktiviseerus taas 1460. aastatel, seoses ordu reformimeelse observantliku suunaga. 1466. aastal andis paavst Paulus II Liivimaa ordumeistrile Johann von Mengede’le loa kolme observantliku maja rajamiseks Vana-Liivimaale. 1472. aastal toimunud provintsiaalsinodil on Liivimaalt Riia kloostri delegatsiooni kõrval ka Viljandi, Lemsalu ja Tartu esindajad.

Frantsisklaste seas oli kaks haru – observandid ja konventuaalid, kes eraldusid 1517. aastal eraldi iseseisvaks orduks.

Kirik ehitati kohale, kus 13.–14. sajandil oli rajatud väike kivist kirik või kabel ja selle kõrvale surnuaed. Niisiis kasutasid frantsiskaani mungad kloostrikiriku ehitamiseks varasemat väikesemat sakraalhoonet.

Pühale Johannesele ja Pühale Klaarale pühitsetud kolmelööviline Viljandi linnakirik, mis on oletatavasti pärit 14. sajandist, paiknes aga turuväljaku ääres (praegune kindral Laidoneri plats).

Kloostrikirikuks ehitati aga uus, silmatorkavalt pikk kooriruum ja seda kasutati kloostrikabelina. Avar pikihoone oli aga ilmikutele avatud jultlusruumiks. Kirik oli lihtne, nagu frantsisklased isegi ja võlvitamata. Ordureeglite kohaselt oli kirik võlvitamata, ent samu reegleid rikkudes ehitati siiski läänetorn. Näib, et see võib olla seotud kiriku kui kaitserajatise vajadustest lähtuva lisandusega. Kloostri muud ruumid paiknesid kirikust põhja pool. Ainsana viitab neile ristikäigust jäänud horisontaalne aste kiriku põhjaküljel.

Praeguse kiriku kooriruumi ümbruses paiknes kalmistu, mis oli linnarahva matusepaigana kasutusel ka pärast frantsisklaste kloostri rajamist 15. sajandil ja senise väikese kiriku ümberehitamist kloostrikirikuks.

Kirikus ja kirikuaias tehti esmakordselt juba 1980.–1981 ja seejärel uuesti 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses arheoloogilisi kaevamisi, mis olid seotud kiriku restaureerimisega kontserdisaaliks. Selle käigus paigaldati kiriku ümbrusesse kommunikatsioonitrasse.

- 1989. aastal ja 1990. aastal viidi läbi suuremad uurimistööd, kui kirikust lõuna- ja ida poole pandi vee- ja küttetorustik. 1989. aastal kaevati lahti u 45 meetri pikkune ja 2,5–3 laiune trassilõik kiriku lõunaküljel, mis algas linnamüüriga ning lõppes pikihoone idaotsa juures.

- 1990. aastal jätkus kaevamine kiriku kooriruumi idaosa lõunaküljel ja kirikust ida pool, kusjuures Pika tänava keskele ulatuv trass hülmas kalmistut 36 m pikkuselt.

- 1991. aastal tehti kaevamisi pikihoone lääneosa lõunaküljele, küttetrassi kaevandist vahetult lõuna poole rajatava 15m pikkuse ja 1,4m laiuse drenaa˛ikraavi alal.

Arheoloogiliselt on uuritud siiski vaid osa ehituslike kaevetöödega hõlmatud pinnast. 1991. aasta sügisel avati suure ekskavaatoriga eelmise aasta kaevandi piirkond u 6 m laiuselt ja koori lõunaküljel koguni 9 m laiuselt ja prügimäele veeti suur osa kooriruumi ümbruses olnud matustest. Niisiis jäi osa kiriku ümbruses läbi uurimata.

Kirikus olnud matuste kohta puudub samuti lähem teave, sest juba varem, 1986–1988 kaevati hoone sisemus tühjaks koguduse maa-aluste ruumide ehitamiseks. Arheoloogilise järelevalve aruanded jäid vormistamata ja nii läks ka teadmine suuresti kaduma.

Maetud on kiriku alla siiski rohkesti ja et teateid on massiivsetest baroksetest kirstu kandesangadest ja kivist hauakastid on tunnistuseks, et 17.–18. sajandil maeti kirikusse sotsiaalse eliidi esindajaid.

Heiki Valk, kes on olnud üks nendest, kes on 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses kiriku sees ja ümbruses väljakaevamistel osalenud, on märkinud, et külakalmistutele omased ehted annavad tunnistust sellest, et 16.–18. sajandil moodustasid suure osa kirikaeda maetutest eestlased. Et kranioloogia-alase statistika tegemisel ei eristatud varasemaid ja hilisemaid matuseid, on kalmistu etnokultuuriline taust keskajal, mil esemeid üldiselt kaasa ei pandud, jäänud ebaselgeks. Samas lubavad ”mittesaksa” ehted, näiteks kaurikarbid, rõngassõlg, hoburaudsõlg alumisest matusehorisondist arvata, et eestlasi maeti kalmistule juba enne Liivi sõda – kloostri ajal ja tõenäoliselt varemgi. 

Reformatsioonisajand põhjustas kiriku jaoks suuri muutusi, sest ehkki vahetult reformatsiooni järel jäi klooster edasi tegutsema, suleti klooster pärast venelaste vallutamist Liivi sõjas 1560. aastal. On väidetud nii seda, et klooster rüüstati kui ka seda, et klooster põles Liivi sõja ajal. Igal juhul ei jõudnud klooster hakata toimima luterliku koguduse kirikuna. Kalmistu, mis kiriku ümber oli, kaotas Liivi sõja ajal ilmselt kirikliku tausta ja sinna maeti sõja eest linna põgenenud talupoegi. Samas tähelepaneku on Heiki Valk teinud Liivi sõja kontekstis ka Tartu toomkiriku kalmistu kohta. Et Jaani kiriku kalmistu haudadest on leitud ka õigeusu kaelariste ja need paiknevad kõik kiriku koorist ida pool, siis on oletatud, et need võivad olla seotud väikese puust õigeusu kirikuga, mis ehitati kivikiriku juurde Liivi sõja ajal.

Nii palju me teame, et 16. sajandi lõpul läks Viljandi Poolakate kätte ja 1599. aastal on tehtud linna kohta revisjon, kus on väidetud, et turuplatsi ääres olev linnakirik on varemeis ja endine kloostrikirik on kasutusel kogudusekirikuna. Linnakiriku juurde matsid oma surnuid sakslased, kogudusekiriku juurde eestlased. See tendents jätkub ka Rootsi aja kontekstis, kui Jaani kirikust tegutses kogudusekirikuna. 17.–18. sajandil on kalmistu veel laienenud kogu pikihoone ja lõunapoolse vallkraavi vahelisele alale.

Näib, et kloostrikirik võidi korda seada juba Poola ajal 16. sajandi teises pooles, igatahes mainitakse Poola revisjonis 1599. aastal katuse parandustöid ja koguduse olemasolu. Linnakiriku funktsioonid on üle tulnud ka koos kiriku kaitsepühakuga. See on märk sellest, et toonastele viljandlastele oli pühakute kaitsev vägi jätkuvalt oluline: Püha Johannese linnakirik oli jäänud varemetesse, kuid vajadus sellele pühaku nime kandva kiriku järele püsis.

Rootsi ajal kirikut taas korrastati, väidetavalt on ka ümar võidukaar pärit just 17. sajandist ehk Rootsi ajast, ent Põhjasõjas sai hoone taas kannatada, nii et tuli põhjalikult remontida. 18. sajandi teisel poolel sai kirik kõrge, vahegaleriiga barokse tornikiivri, mis 1811. aastal põles ning 1815. aastal asendati praeguse katusega.

Magistraadi toimikust aastatest 1736-1860 loeme ka seda, et 1771. aastal plaaniti Viljandi kodanikkonna soovil olemasolev kirikukell ümber valada ja materjali lisades suurem kell valada, mis kaaluks vähemalt 500 laevanaela (1 laevanael = u 168 kg). 1776. aastal korjati taas raha Viljandi kiriku tornikella jaoks. 

1778. aastal remonditi kiriku katust, juba kevadel hakati Valuoja orus katuse tarvis sindleid keetma. Samal ajal märgitakse ka, et käärkambri ahi on katki ja on tarvis uus ahi ehitada. 1782. aastal remonditi kiriku põrandat.

Ka praegune käärkamber pärineb 18. sajandist ja varasema käärkambri kohta meil teateid üldse napib.

Visitatsiooniprotokoll 5. oktoobrist 1775 on märkmed ka kiriku kohta:

Viljandi kirik on heas seisukorras, vaid katus, eriti käärkambri ja eeskoja kohal, on kehv. Tornil puuduvad väga vajalikud puuluugid. Kiriku all olevad hauakambrid on vastavalt korraldusele kinni müüritud. See on seotud 1772.–1773. aasta keeluga matta inimesi kirikuhoonetesse ja kirikute ümbrusesse, vaid selleks ette nähtud kirikust eemal asuvatele kalmistutele.

Pastoraadi kohta ütleb p.l., pastoraat on äsja uuesti ehitatud, kuid seda pole hästi tehtud. Selle tõttu kannatab pastori tervis. Seinad lasevad tuult, vihma ja lund läbi, korstnate tõmme on vilets, mistõttu on sageli köök ja elutoad suitsu täis. Ehitust juhtis härra major von Tschoglokoff (Viljandi mõisa omanik). Ehkki majorile oli korduvalt puudustest kõneldud, pole midagi parandatud. Visiteerijad andsid korralduse puudused pastoraadi juures juba käesoleval sügisel nii palju kui võimalik parandada. 

1940. aasta kroonikas on pastoraadi kohta viide, et see põles teadaolevalt palmipuudepühal, 30. märtsil 1792, õpetaja Ernst Heinrich Schröderi ajal maani maha, hävis ka „asendamatu“ osa arhiivist. 

Nagu on hästi teada, siis 1866. aastal valmis siit mitte kaugel asuv Viljandi Pauluse kirik ja ehkki Viljandi eestlaste pihtkond jäi samuti koguduse koosseisu, oli koguduse-elu kontroll sakslaste käes, kes moodustasid koguduse põhilise liikmeskonna. Teenistused peeti kahes keeles.

1938. aastal viis Oskar Villa läbi välisrevisjoni, milles märkis kiriku kohta järgmist:

Kirik on väljaspoolt korras, seestpoolt vajab värvimist. Kirikul on piksekaitse. Korras on ka kiriku katus, samuti kiriku juures olev kõrvalhoone. Kirik on kindlustatud tuleõnnetuse vastu kr 32 500, inventar 18 250 krooni eest.

Õpetajamaja on väljaspoolt enam-vähem korras, seesmine remont vajalik. Kõrvalhooned korras. Kindlustatud tuleõnnetuse vastu 14 100 krooni eest.

Surnuaiavahimaja ja kabel Vaksali tänaval on mõlemad korras.

Kogudusel on kaks surnuaeda, mis on ühtlasi avalikud kalmistud. Vaksali puiesteel asuv surnuaed on heas korras, välja arvatud üksikud hauaplatsid ja osa hauaplatse kabeli hoone juures, mis vajavad korrastamist.

Surnuaial on kabel, mida kasutatakse ühiselt Viljandi Pauluse kogudusega. Kabel on ühtlasi surnute hoiuruumiks. Teine surnuaed asub Viiratsis.

Oskar Villa ütleb, et Viljandi linna koguduse majanduslik olukord on nõrk. Liikmemaksjate arv on väike, liikmemaks on liiga väike ja selle tõstmine tarvilik, et kiriku ja teiste hoonete eest hoolt kanda. Koguduse võlg on viimastel aastatel kasvanud. See võis mõjutada ka hoone ja koguduse saatust nõukogude ajal, samuti tuleb arvestada seda, et 1939. aastal valdav osa saksa kogudusest lahkus Eestist.

Sestap kujunes hoone saatus nõukogude ajal kurvaks. Jaani kirik suleti 1950ndail aastail ja muudeti mööblilaoks, kaubaloaks.

Nõukogude võim otsustas kiriku sulgeda ja nii ka läks. Viljandi praostkonna praost Alfred Tooming võttis 2. detsembril 1952 Viljandi Jaani kiriku inventari vastu, et see teiste koguduste vahel ära jaotada. Nii õnnestus kiriku varad õnnelikkul kombel hävingust päästa ja me võime praeguseni mõnda Viljandi kiriku eset mõnes Eestimaa kirikus näha.

Kirikukell läks Kuusalu kogudusele, naaberkogudusele Pauluse kogudusele said altari küünlajalad, krutsifiks, vasest küünlalühtrid, küünlapostamendid, armulauakatted, ristimisvaagen ja armulauariistad, kuni numbritahvlite ja numbrikapini välja.

Orel, noodipult ja voolumõõtja ning mootor said Põltsamaale, osa numbritahvleid ja küünlalühtreid sai Laiusele. Altari mustast riidest küljekate ja altarimaal läksid Mustveesse.

Kirikuhoone ise muudeti kaubalaoks. Kiriku uus haldaja soovis ehitada ladu kahekordseks, nagu oli juhtunud Tartu Ülikooli kirikuga. Selle teostamisel oleks pärast hoone kirikuna taastamine olnud oluliselt keerukamaks.

Hoone seisukohast oli oluline, et see võeti 1964. aastast riikliku kaitse alla. Hoone toonane kasutaja hoonet ülearu palju eri remontinud, nii et see hakkas ajapikku lagunema. On ehitajate mälestusi, kes väidavad, et katus olevat olnud nii lagunenud, et kiriku seest oli taevas näha. 1972. aastal võeti ENSV MN määrusega vastu ajalooliste keskuste kaitsetsoonide põhimäärus ja sellega seati kaitsetsoonide piirid teiste seas ka Viljandile. See sai mingis mõttes aluseks kirikule uue hingamise andmiseks.

1975. aastal kkoostas vabariiklik restaureerimisvalitsus projekti ”Viljandi vanalinna kaitse- ja ehitustegevuse reguleerimistsoonide detailplaneerimine. Selle autoriteks olid Kaur Alttoa ja Ervin Sedman. Seal on kirjas ettepanek rekonstrueerida ladu kontserdisaaliks ja pastoraat, mis tegutses nõukogude ajal raamatukoguna, kontserdisaali admin-majanduse hooneks.

Selleks, et asi töösse saaks, koostas Alttoa 1979. aastal ”Viljandi endise frantsisklaste kloostri (hilisem Jaani kirik) ajaloolise õiendi, mille alusel algasid uurimistööd.

Töödega alusati 1986. aastal. Soovimata rikkuda kirikusaali kavandati vajalike abiruumide jaoks keldrikorrus. 1989. aastal sai hakata mõtlema juba kiriku taastamisele. 1991. aasta jõuludel peeti peaaegu valminud kirikus jälle jumalateenistus. Kirik pühitseti taas 27.detsembril 1992.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346